neljapäevane päev

Eile oli umbes nimoodi. Ärkasin, ukerdasin voodi ja radika vahelt välja, panin ennast soojalt riidesse ja otsisin maja pealt peldiku üles. Siis otsisin korteri pealt mandariinid üles ja tegin päkapikku. Kusjuures, ma alguses olin jumala kindel, et lapsele päkapiku mängimise mõte on tobe ja ma ei saa üldse aru, mis kuradi pärast ma peaksin salaja oma last maiustustega varustama ja tegema nägu, nagu see poleks mina. Aga kuidagi kujunes. Mul oli eile täpselt üks kooliasi ajada. Läksin ajasin siis seda. Hästi igav oli. Koolitee peal käis klõpsatus. Võtsin telefoni ja helistsin sinnasamma, kus ma vanasti trennis käisin. Neil olevat seal mõned neiud, kes mõnda soengut oskavad. Katile ei helistanud (reetur). Kati on mu juukseid teinud juba mingisugune 6 aastat vist. Aga mul hakkas järsku kiire ja maiteagi, kas ta enam teeb ja kõik teised haledad vabandused. See neiu oli natuke venelane. Aga siuke nunnu. Ja hästi korralikult tegi ka. Nüüd on mul jällegi märkimisväärselt vähem karvu peas. Palju kergem sai. Ahjaa, enne seda vaatasin korraks Lutsusse. Andsin neile oma "Maailma parima küla" tagasi ja uurisin, mis saab, kui ma raamatu ära kaotaksin. Nad ütsid, et tood uue asemele. Või mõne teise raamatu, soovitatavalt koolikirjandusest. Kogu moos. Ei mingeid trahve või kurjustamisi. Lahe. Läksin sinna, kus kõik hästi asjalikud raamatud hästi põnevate asemel on ja võtsin endale terve kotitäie progemisõpikuid. Tubli tüdruk. Kusjuures peaaegu iga arvutisse puutuva asja kohta on olemas käsiraamat for dummies. Hästi hea minumeelest. Õhtul oli teater. Mille ma olin umbes 10 korda jõudnud ära unustada ja uuesti endale meelde tuletada. Laps jonnis. Ei taha teatrisse. Ei taha jopet ära võtta. Eitahaeitahaeitaha. Pärast kui pihta hakkas, tahtis mitu korda magama jääda, aga liiga põnev oli. "Lõvi, nõid ja riidekapp" oli selle värgi nimi, mis nad seal näitasid. Siuke nunnu ja puha. Kuigi, ma tahtsin kah paar korda magama jääda. Mul on mingi narkolepsia kergem kuju. Ma ma ei jää, aga ma võin umbes igal ajahetkel magama jääda. Unetusega muret ei ole. Pärast tehti meile väike ekskursioon igast teatri tagaruumides. Mitte midagi hullult põnevat. Oi, aga Imeilusat Tuulit nägin. Kohe mitu korda. Pärast oli kojuminek. Väike perekondlik arvutilaua kokku keeramine ja öö.

Uues kohas tuleb internet õhku mööda. Neil on seal üleval üks antenn. Ühendus on selline isikupärane. Tuleb ja läheb siis, kui pähe tuleb. Kui olemas, on täpselt selline, nagu talle parajasti sobib. Kiire, värelev, aaeeeglaneee, plinkiv, üksikuid programme diskrimineeriv ja nii edasi. Aga asja ajab ära. Ei olegi vaja kogu aeg netis passida.

Ma mõtlen, et see on selline asi, et mõtted lendavad ringi igal pool ja peas on antennid. Ja kui sa osavalt ennast õigele jaamale keerad, siis võid päris häid mõtteid kinni püüda. Veel arvan ma sellist asja, et kuskil on mingid pilvised mõtted, mis on siuksed vähe kentsakamad. Neid püüavad ainult natuke suitsusemad antennid või need, mis natuke katki on. Ja seda ka, et antennide vahel on mingi pistmine. See, et mulle tuleb üks hea ja originaalne mõte, mõjutab kusagil kedagi teist samal ajal saama sedasama mõtet. Selle pärast sa oledki kunagi ise oma peaga välja mõelnud asja, mille keegi kusagil mujal kah välja mõtles ja ära patendeeris, närakas. Selle pärast tulebki oma ideedega kiirelt lagedale tulla, et keegi teine, kes sinuga samal ajal selle idee sai, sinust ette ei jõuaks. Õige jaama peale saamine on keeruline. Seal on hästi palju ootamist. Ja kohe, kui selle peale pingsalt mõtlema hakkad, läheb sassi. See on natuke nagu trummi mängimine äkki. Mitte, et ma sellest väga palju teaksin.