Mis see teeb siis juba praeguseks... 22. alustasin. 5 päeva olen iga päev natuke harjutanud ja ikka on kuramuse aeglane. Aga mul on kuri plaan olla järjekindel. Nii vahelduse mõttes...
"Oo Kõrgeim Isand, Kosmose Looja, Galaktitate Keerutaja, Elektromagnetiliste Lainete Hing, Tohututes Kogustes Vaakumi Sisse- Ja Väljahingaja, Tule ja Kivide Sülgaja, Aastatuhandetega Mängija - mida saame me sinu heaks teha, mida sina ise oktiljon korda paremini teha ei suudaks? Ei midagi. Mida saame me teha või öelda, mis sind huvitada võiks? Ei midagi. Oo Inimkond, rõõmusta oma Looja apaatsuse üle sest selles peitub meie vabadus, tõearmastus ja väärikus..."
"Oo Kõrgeim Isand, Kosmose Looja, Galaktitate Keerutaja, Elektromagnetiliste Lainete Hing, Tohututes Kogustes Vaakumi Sisse- Ja Väljahingaja, Tule ja Kivide Sülgaja, Aastatuhandetega Mängija - mida saame me sinu heaks teha, mida sina ise oktiljon korda paremini teha ei suudaks? Ei midagi. Mida saame me teha või öelda, mis sind huvitada võiks? Ei midagi. Oo Inimkond, rõõmusta oma Looja apaatsuse üle sest selles peitub meie vabadus, tõearmastus ja väärikus..."
Reverend C. Horner Redwine
K. Vonnegut "Titaani sireenid"
Kusjuures täiesti lahtine tsitaat. Ei seostu oluliselt. Lihtsalt meeldis.
Kusjuures täiesti lahtine tsitaat. Ei seostu oluliselt. Lihtsalt meeldis.
Viimase aja kõige tüütum nähtus: asjade ja tegevuste järele tekkiv tahtmine on mitu korda suurem nende saamisest ja tegemisest tulevast rahulolust. Näiteks mul tekib hullu meelne isu mingi söögi järele, see ongi just see, mida ma vajan, see mul puudu oligi. Ja kui ma seda lõpuks saan, ei ole see tunne, et ma olen rahul. Natuke ikka, aga see on kõvasti lahjem tunne, kui see saamise soov oli. Ja siis lähebki igasugune püüdlemise isu ära. Sest tundub nagu miski poleks kätte saades enam nii hea. Kusjuures, see on mul mingi uus asi. Vanasti oli ikka nii, et kui ma teadsin, mida ma tahan, siis see oligi täpselt see, mida ma tahan. Mitte need frustreerivad valehäired koguaeg.
Sellega on ikka see värk, et keegi kirjutab kuskile midagi ja siis hakkad ise kah mõtlema selle peale. Ja siis kirjutad ise kah sellest kuskile. Vaat see usuteema, onju. Ma juba päris väiksest peale usun natuke sellesse soovide täitumisse. Noh, et on mingid suht harva esinevad olukorrad, kuhu sattudes soovid midagi ja siis lähebki täide kunagi. Aga kuna ma sellest teemast jube huvitatud olen, on mul neid "harva esinevaid olukordi" päris tihti. Näiteks see, kui ma juhtun kella vaatama just sel hetkel, kui minutite ja tundide number sama on. Langevat tähte või mistahes sähvatust nähes. Sibulakoori pliidi alla pannes. (see on mudugi aint maal olemise teema. oma koduse elektripliidi all ma sibulakoori ei põleta.) Ja veel mingi sadamiljon olukorda pluss suvalisel hetkel soovimine. Siis ma usun veel mingisse hea ja halva tasakaalu. See on mingi asi, mis reguleerib ennast ise, ilma mingi hiiglasliku animeeritud näpu vaheletoppimiseta. See käib nii, et sa saad nii palju head ja sama palju halba tagasi, kui palju ise välja annad. Edasi- ja tagasiulatuvalt: osa asju, mis sa saad, oled juba ära teeninud, osa teenid veel kunagi tulevikus. Eh, teenima on nõme sõna. Tegelt on veel terve kari asju, mis ma usun, aga praegu on suht kõrini nii konarlikult kirjutamisest.
Tahaks, et uued oskused tuleks niimoodi siuhti. Ctrl+C ja Ctrl+V on nüüd üks ebamugav ettevõtmine. K ja J lähvad koguaeg sassi. Vaheldudes erinevate qwerty kasutamise mälestustega. Aga ma näen tegelt tempot tulemas. Ta seal järgmise kurvi taga passib. Irvitab omaette.
Sellega on ikka see värk, et keegi kirjutab kuskile midagi ja siis hakkad ise kah mõtlema selle peale. Ja siis kirjutad ise kah sellest kuskile. Vaat see usuteema, onju. Ma juba päris väiksest peale usun natuke sellesse soovide täitumisse. Noh, et on mingid suht harva esinevad olukorrad, kuhu sattudes soovid midagi ja siis lähebki täide kunagi. Aga kuna ma sellest teemast jube huvitatud olen, on mul neid "harva esinevaid olukordi" päris tihti. Näiteks see, kui ma juhtun kella vaatama just sel hetkel, kui minutite ja tundide number sama on. Langevat tähte või mistahes sähvatust nähes. Sibulakoori pliidi alla pannes. (see on mudugi aint maal olemise teema. oma koduse elektripliidi all ma sibulakoori ei põleta.) Ja veel mingi sadamiljon olukorda pluss suvalisel hetkel soovimine. Siis ma usun veel mingisse hea ja halva tasakaalu. See on mingi asi, mis reguleerib ennast ise, ilma mingi hiiglasliku animeeritud näpu vaheletoppimiseta. See käib nii, et sa saad nii palju head ja sama palju halba tagasi, kui palju ise välja annad. Edasi- ja tagasiulatuvalt: osa asju, mis sa saad, oled juba ära teeninud, osa teenid veel kunagi tulevikus. Eh, teenima on nõme sõna. Tegelt on veel terve kari asju, mis ma usun, aga praegu on suht kõrini nii konarlikult kirjutamisest.
Tahaks, et uued oskused tuleks niimoodi siuhti. Ctrl+C ja Ctrl+V on nüüd üks ebamugav ettevõtmine. K ja J lähvad koguaeg sassi. Vaheldudes erinevate qwerty kasutamise mälestustega. Aga ma näen tegelt tempot tulemas. Ta seal järgmise kurvi taga passib. Irvitab omaette.
Comments
Post a Comment