Hommik oli liiga vara. Poole kümne ajal. Minu ööpäevarütmi juures on see paduöö. Läksin sinna poodi, kuhu mul oli eila kokku lepitud. Mulle teatatakse, et juhataja on hetkel hõivatud ja ma pean paari tunni pärast tagasi tulema. Mis siis, et mul on kokku lepitud ja ma ei taha tagasi tulla ja mulle sobib praegu kõige paremini ja nii edasi. Kohv oli veel soe, kui ma tagasi jõudsin. Passisin niisama, uinaku tegin isegi. Läksin uuesti. Juhataja on hetkel hõivatud. Andke oma number, teile helistatakse, kui ta aega saab. Faking hell. Nii ei saa rallit sõita. Õnneks oli seal veel üks teadjatädi, kellega sai kõik vajaliku ära aetud. Sitta mul seda juhatajat vaja oli. Nujah siis. Pärast välja minnes nägin teadetetahvlil ilusat värvilist plakatit „Tulge juhataja jutule!” Mingi meigitud naise pilt veel juures. Ja juhataja nimi on Õnne Tralla. Marvan, et naljakas... Õhtupoole helistas keegi, kes ennast tutvustamata teatas, et neil pole poole kohaga kassapidajat vaja ja koristajat ammugi mitte. Mul jäi see mulje juba hommikul, kuskil kümne paiku.
Ühikas kirjutas, et neil on üks tuba mulle. Ma olin ennast järjekorda ükskord võtnud. Sest mingid komplikatsioonid on selle praeguse kohaga. Lisaks äärmuslikule rahalagedusele, ma mõtlen.
Eile vaatsin seda filmi, mis oli Buffy sarja eelkäija. Täna vaatsin seda filmi, mis oli „Fear and Loathing in Las Vegas” eelkäija. See Buffy asi oli sitaks naljakas. Sest dialoog oli suht hea ja sest nad ei osanud üheksakümnendatel filme teha. Ja sest lillad retuusid. See tänane film veel seedub. Veider on, kui mingi teine kutt on selles Deppi kostüümis. Aga mudu vist hea.
We can’t stop here, this is bat-country
Tegel on sess. Tegelt on hullumaja puhvet täiesti. Värgid tahvad tegemist. Raamatud lugemist ja puha.
Ja siis ma lähen orkutisse ja needsamad inimesed, kes alati, on jälle mõne video üles pand. Ja ma mõtlen, kas neil muud pole teha, kui iga päev orkutti mingeid muusikavidjosid panna. Kedagi ju ei koti. Küsimust, kas mul muud teha pole, kui iga päev orkutist oma kontaktide update’e vaadata, ei tõstata. Ei tupsud, ei-ei.
Kas me võtame üles teema „ära skräpi kõiki oma sõpru korraga”? Ei, vist ei ole vaja.
Ma ei tea, kas see raamat on tuttav, sest ma olen teda lugenud või selle pärast, et see on Prachett ja ta natu kordab ennast. Siis ei tea ma veel, kas seal on vahet. Kas on vahet loetud raamatul ja ennast kordava autori lugemata raamatul? Mingi väike vahe peaks ju ometi olema.
Ma keeran ennast teki alla kerra ja teen hädise niutsatuse, mõeldes kõigele sellele värgile, mis mul kogu aeg kaelas on. Kuigi üldine olek on jõudnud juba selle küpse kaitsemehhanismini, mida nad huumoriks nimetavad. Ja tegelt on terve kari inimesi, kes ei saa endale lubada sessi-stressi luksust ega lasteaiaarveid. Sest päris mitu inimest ei saa kunagi ülikoolis käia ja on hästi palju neid, kes ei saa kunagi-kunagi lapsi. Seega, jei mina!
Ühikas kirjutas, et neil on üks tuba mulle. Ma olin ennast järjekorda ükskord võtnud. Sest mingid komplikatsioonid on selle praeguse kohaga. Lisaks äärmuslikule rahalagedusele, ma mõtlen.
Eile vaatsin seda filmi, mis oli Buffy sarja eelkäija. Täna vaatsin seda filmi, mis oli „Fear and Loathing in Las Vegas” eelkäija. See Buffy asi oli sitaks naljakas. Sest dialoog oli suht hea ja sest nad ei osanud üheksakümnendatel filme teha. Ja sest lillad retuusid. See tänane film veel seedub. Veider on, kui mingi teine kutt on selles Deppi kostüümis. Aga mudu vist hea.
We can’t stop here, this is bat-country
Tegel on sess. Tegelt on hullumaja puhvet täiesti. Värgid tahvad tegemist. Raamatud lugemist ja puha.
Ja siis ma lähen orkutisse ja needsamad inimesed, kes alati, on jälle mõne video üles pand. Ja ma mõtlen, kas neil muud pole teha, kui iga päev orkutti mingeid muusikavidjosid panna. Kedagi ju ei koti. Küsimust, kas mul muud teha pole, kui iga päev orkutist oma kontaktide update’e vaadata, ei tõstata. Ei tupsud, ei-ei.
Kas me võtame üles teema „ära skräpi kõiki oma sõpru korraga”? Ei, vist ei ole vaja.
Ma ei tea, kas see raamat on tuttav, sest ma olen teda lugenud või selle pärast, et see on Prachett ja ta natu kordab ennast. Siis ei tea ma veel, kas seal on vahet. Kas on vahet loetud raamatul ja ennast kordava autori lugemata raamatul? Mingi väike vahe peaks ju ometi olema.
Ma keeran ennast teki alla kerra ja teen hädise niutsatuse, mõeldes kõigele sellele värgile, mis mul kogu aeg kaelas on. Kuigi üldine olek on jõudnud juba selle küpse kaitsemehhanismini, mida nad huumoriks nimetavad. Ja tegelt on terve kari inimesi, kes ei saa endale lubada sessi-stressi luksust ega lasteaiaarveid. Sest päris mitu inimest ei saa kunagi ülikoolis käia ja on hästi palju neid, kes ei saa kunagi-kunagi lapsi. Seega, jei mina!
Comments
Post a Comment