Saturday, February 23, 2008

Vastikud inimesed

Kõik inimesed on kunagi vastikud. Mingi aja jooksul. Mingil määral. Mõned on natuke vastikud korraks, mõned hästi vastikud ja pikalt. Ja kõik muud kombinatsioonid nendest. Ma arvan, et vastik olemine ei ole alati midagi, mida sa ise enda juures märkad. See on see, kuidas teised sind tajuvad. Ma arvan, et on isegi võimalik, et sa võid samal ajal olla ühe inimese silmis vastik ja teise omades sugugi mitte. Ja siis on armas olemine. Karta on, et kõik inimesed on mõnikord armsad. Mõned sagedamini kui teised. Mõned rohkem, teised vähem. Sama lugu nagu vastik olemisega. Ja siis on suhted. Need suhted, mis on tegelikult hästi tähtsad, aga mille puhul sa kinnitad endale, et see on puhtalt sinu otsustada, kas sa oled selles suhtes või mitte. Näiteks sõbrad, elukaaslased. Võibolla perekond kah. (Kuigi perekond on keeruline. Liiga palju suposed-to-be’sid.) See otsus suhtes olemise või mitte olemise kohta tehakse just teise inimese vastik-armas momente hinnates. Millegipärast on olemas liiga palju neid äärmusteinimesi. Sellised, kes on võimelised olema täiesti kohutavalt ja hulluksajavalt armsad ja sama hulluksajavalt vastikud. Kuidas sa selliste inimeste kohta otsustad, kas temaga olla või mitte? Äkki on siin natuke pistmist ka sellega, et mida armsam on keegi kunagi olnud, seda vastikum tundub tema vastikus. Ja vastupidi. Kui saaks iga kord enne vastiku tulekut plehku panna ja ainult armsa paistel peesitada, kas see oleks siis enam nii mõnus? Nigunii ei oleks. Sest sedalaadi asjad ongi millegipärast siukse kiiksuga tehtud. Et jumalaeest igav ei hakkaks.

Ma tahtsin sellega kuhugi vist kunagi välja kah jõuda, aga maimäleta. Eks ma ilmselt kuhugi jõudsin kah.

No comments:

Post a Comment