kakskendkaks

Sünnipäev.

Hommik oli esialgu nagu nad mul ikka on. Lasteaiast tulin, oli süüa saamisega raskusi. Sest keegi oli kaubamajale pommiähvarduse teinud. Mingi politseilint oli ja puha. Tegin ühe noorukese mendiraasukesega juttu kah. Ütsin, et lint peaks kaugemal olema. Kui kaubamaja päriselt õhku lendab, tuleks ikka natu kaugemal olla. Ta arvas, et see on minu probleem. Koos sõbraliku naeratusega. Ostsin teadagikust mokkat või midagisiukest. Ostsin prügikotte Urule ja salatit endale. See oli siuke jäneste toit, millesse oli üks krevett kukkunud ja siis seda nimetati kokteilisalatiks. Krevett oli ilmselt igavusse surnud. Tulin Urust läbi koju, panin targad proged pusima ja passisin. Passimise käigus tõstsin fotosid ühest kaustast teise, vaatasin orkuti scrappide hulgast identseid ja vähem identseid õnnitlusi ja kuulasin muusikat.

Mul pole midagi selle vastu, et sugulased sünnaks raha kingivad. Mul on midagi selle vastu, et ma pean oma sünnaraha arvete maksmiseks kulutama.

Maioska matat õpetada.

Sain oma toataimede peale kurjaks. Ma ju hoolitsen nende eest, kes andis neile õiguse longu vajuda?

Ahjaa, see asjalik olemine. Juba lähen.