Wednesday, April 09, 2008

kõhedus ruudus

Ma räägin sulle ühte kõhedat asja. Ma tahtsin umbes poole selle asja kohta juba ammu nunnut sissekannet teha, aga nüüd on see kõhedaks ära läinud.

Mul on köögis seina peal üks ~A4 suurune foto, mis Sirla kunagi tegi, näitusele pani ja pärast mulle ära andis. Sellel on esiplaanil õllepudelid, nende kõrval uinakut tegev Mann ja mingi meikategu tagaplaanil. Koit vaatas seda pilti hästi tihti niimoodi mureliku näoga ja sõrmeotsi koos hoides. (Tal on see muretsemispoos.)
-emme, miks see poiss surnud on?
-ei ole surnud. ta lihtsalt magab.
-aga tee peal ei magata ju. voodis magatakse.
jne.
Ja siis ükspäev ma helistan Sirlale ja ta ütleb, et matustel on. Ja ma isegi ei teadnud Manni peaaegu üldse. Umbes korra kunagiammu olin mingitel üliveidratel asjaoludel kohanud. See pilt on nüüd kõhe vaadata. Sest kõikneedasjad. Ja samal ajal ei ole see ka nii kõhe. Mis teeb seda kõike veel natuke kõhedamaks. Mingit teist moodi.

Vahel ma mõtlen, et väitest 'alati on olnud' võiks vahetult järelduda väide 'saab alati olema'. Seda nüüd juba palju isiklikematel ja minusse puutuvamatel teemadel arutledes.

Minu meelest ongi ära suremine ja väiksed lapsed tõtt rääkimas kõige kõhedamad asjad. Selle järel tulevad vanad majad, nähtamatud asjad... kindlasti midagi veel.

No comments:

Post a Comment