sa vahel vait ka oled?

Siis kui õppejõud ütleb, et rääkige kaasa, ta tavaliselt ei arvesta asjaoluga, et eespingis istub Kuripaha Murca, kes kasutab ära igat võimalust vahele rääkida. Esitada kavalaid küsimusi, avaldada arvamust ja tõstatada erinevaid teemaväliseid teemasid. Teemaväline teema, jeah... Aegajalt täiesti rohelisest ma-olen-hea-inimene tassist lahustuvat kohvi rüübates. Mingid teaduskonna välised loengud teevad ülemeelikuks. Või hoopistükkis kirg psühholoogia vastu? Või äkki üldsegi teadmine, et täna öösel pean ma miljonit asjalikku asja tegema, et kasvõi mõnega neist järje peale saada. Ja et peaks kasvõi mõningast meelelahutust enne seda saama.

Kuigi ma loen praegu täiesti meelelahutuslikel eesmärkidel Gaimani 'Neverwhere'-i ja sain Krisost just oma Buffy koomiksiraamatu kätte.

Mingivärk. Haritud inimesed, kes on eesti keelt võõrkeelena õppinud, kipuvad kasutama liiga palju keerulisi ja rohkesilbilisi sõnu. "Formaliseeritus iseloomustab, mil määral tegevused on organisatsioonisiseselt standartiseeritud."

Ma kuulan kogu aeg teiste inimeste vestlusi pealt. Eile tulin raudteejaama juurest, üks poiss ütles enda kõrval kõndivale neiule: 'saad sa aru, milline häppiness oli, me jõudsime Tartule hähemale Poweri sagedus hakkas tööle.' Enne oli koridori peal arutelu, kas peaks õpetama nii, et üks inimene kursuselt saab nobeli preemia või nii, et terve kursus saab hea hariduse. Nad arvasid, et tühja seda ühte nobelisti meile vaja on ja kui ta nii tark on, õppigu iseseisvalt.

Comments

  1. Kusjuures asi ei ole üldse selles, et eesti keel võõrkeel oleks - selline kõne jääb ülikoolis paratamatult külge. Mul on nii, et enamuse ajast suudan ma normaalselt rääkida, aga kui ma kuulen sõna, mida ma olen juba harjunud käsitlema vastavas diskursuses (juba läheb rappa), hakkan ma automaatselt kasutama ka sellega seostuvaid väljendeid - sest tihti on sünonüümid siiski veidi erineva tähendusvarjundiga, näiteks "intellektuaalne" ja "tark" ei tähenda ju ikka päris ühte ja sama.

    ReplyDelete

Post a Comment