Tuesday, May 13, 2008

käntsakas

Ma just kallasin ennast vahukoorega üle. Mitte et mul siin olulist publikut oleks, keda ma sellega enterteinida üritaksin. Mulle lissalt tundus, et peaks seda edevat vahukoorepurki enne kohvi peale kallamist natuke raputama. Ja järgmine hetk olin ma vahukoorene. Ja kogu mu veinipunane pikaseeliku-liibuvatopi kostüüm kaasa arvatud. Naljakas.

Võrdlused on päris lahe asi. Minumeelest on veinipunane, kirsipunane ja veripunane suht sarnased toonid. Aga vastavalt sellele, millist tunnet sellega tekitada tahetakse, tuleb neid erinevalt kasutada. Kui mul oleks "Meister ja Margarita" praegu riiulist võtta, siis ma kirjutaksin sealt ühe koha maha. See koht, kus vesi ülemiselt korruselt alumisele imbus ja lakke tekkis .... surnuhall? laibaroheline? laik. Midagisikuest. Kuigi see koht iseenesest ei olnud nii sünge. See üks võrdlus tegi selle teistsugusemaks.

Ma nägin ükskord ühte dokumentaalfilmi. Natuke aint nägin. Seal räägiti sellest, kuidas nad millalgi 20ndatel (või mingil teisel ajal) hakati inimestele 'õpetama' ideed, et nad võiksid seda, kes nad on, väljendada kuidagi selle kaudu, mida nad kannavad. Nii, et mingit autortiteetsemad tegelased rääkisid sellest inimestele. Raadios näiteks. Nagu see kleit, mis mul seljas on ütleks midagi selle kohta, missugune inimene ma olen. Seda kõike muidugi selleks, et inimene tahaks rohkem osta. Et tal tekiks tunne, et ta peab oma isikupära oma välimusse kandma. Nii tavaline mõte praegusel ajal. Tegelikult ju inimene ei sünni veendumusega, et riided tähendavad midagi. See õpitakse elu jooksul. Ja seda õpetavad need, kes nende riiete pealt raha teenivad. Siuke asi.

Teine asi oli see hästi armas noor naine, kes käis Urus regligiooniloengut pidamas. See poldki nii väga loeng. Ta lissalt istus seal meiega ja rääkis, kuidas on moslem olla. Muuhulgas tõi ta täiesti halvakspanuvaba võrdluse, nagu oleksid liibuvates või paljastavates riietes naised justkui müügile pandud lihakäntsakad. Nagu nad ei hindaks enda juures seda, kes nad on vaid seda, millised nad välja näevad. Mingi eneseväärikuse teema. Ta esitas selle idee nii kergelt, sugugi mitte solvavalt, ilma kellelegi vihjavalt otsa vaadates. Lihtsalt. Ükspäev ma vaatasin mingist riietekataloogist igast särke ja tuunikaid ja järsku hakkasid kõik need naeratavalt erinevatesse poosidesse ja pakenditesse pandud modellid paistma nii lihakäntsakad. Kord pakun ennast sinises pakendis, kord triibulises. Veider nagu.

Samal ajal, kui ma olen täiesti võimeline käima ringi ideega, et mu välimus ei ole mu sisemus, on mul vahel tunne, et peaks teistmoodi tegema. Näiteks, kui ma olen linnas teksade ja halli kampsuniga ja näen kedagi, kes ilmselgelt käib Zavoodis ja kuulab lahedat muusikat. Tahaks talle kuidagi mõista anda, et mina ka. (kuigi ma sada aastat pole z-is käind) Et ma pole mõni nendest hägustest olevustest, kes eelistavadki halli ja nimetavad muusika kuulamiseks taustal mängivat raadiot. Mitte nii väga, et ma tahaks igat vastutulevat kaltsakat vastu seina lükata: võta teatavaks, mina kuulasin hommikul Dresden Dollsi, missiis, et mu riided on tavalised ja silmad värvimata! Aga natukene. Et juhuks, kui teda huvitama peaks.

Arva ära, kas ma jään süsteemihalduse praksi hiljaks või jah.

No comments:

Post a Comment