Kui tudeng olemine põhiliselt sellest koosnebki, et tegeliku pingutamise aeg on hästi lühikesele perioodile kokku surutud, kuidas saavad õppejõud iga kord mõnda järjekordset liiga-kaua-edasilükkajat nähes mingitest 'teistest' rääkida. Aa, õigejah, need taibukad kõik siin ümberringi.
Karlova päev. Uru wc-d olid katki. Jälle. See on The Dark Lord of Toilets, kes nad ära on neednud, nagu kellegi vaimukas silt seal uksepeal väidab. Urg koosnebki vaimukatest siltidest. Ja betoonist. Torumehe leidmine on hea nuputamisülesanne, kui tegemist on pühapäevahommik kella üheksaga. 24-tundi toruabi ei ole see märksõna. Ma ei tea, kuhu nad need 24 tundi panevad, pühapahommikut sinna sisse ilmselgelt ei arvata. Lõpuks mingi mehe sain. Plaanisin niikaka, kui ta seal parandab, natuke koristada ja sättida. Kostüümilao tegin korda, riiulid tegin korda. Igasuguseid tasapindu tühjendasin igasugusest sorteerimatust tränast. Ikka kuramuse kaua läks tal. Mingid inimesed pidid tulema Dragonit õpetama. Ma ei teadnud, kes. Neid, kes teadsid, ei olnud kusagil. Teater tegi oma etendust õues ja oli tagasitulles üleni pettunud ja õnnetu. Sest mingid jobud. Uku meisterdas lastega mõõkasid. Lapsi oli liiga kohutavalt palju. Umbes mitukümmend. Nad olid umbes 10-sed ja poisid sinnajuurde. Kõik tahtsid "larpi meisterdada". Miko istus arvuti taga ja mängis GTA'd. Soovitasin tal Ukule appi minna. "Ma praegu ei saa, ma pean nolife'ima." Teater rohkem ei etendand, üks mängujuht korraks tuli, aga keegi Dragonit ei mänginud. Käisin vahepeal Urust väljas muud festivali ja tantsu-tralli vaatamas. Nad olid seal kõik sellised inimesed, kes teevad rumalat nalja, kui nende poole sõbralike ettepanekutega pöörduda. Vähemalt need, kelle poole ma pöördusin, olid. Vahepeal tuli Urgu kari siilisoengutega laiaõlgseid mehi, kes teatasid, et Nende Ajal oli ikka poole ilusam ja et mismõttes kossid peab ära võtma. Uru kohal, kus kogu äktsion toimus, mängis näiteks -jah, ma ütlen seda- Niki esituses superhitt "Äike, päike". Kella neljaks olin ma nii väsinud. Kogu tegevuse ajal oli wc hõivatud sita sees müttava torumehe poolt. Ja haises. Lõpuks läks torumees koju ja korda ei saandki. Küürisin natuke põrandat, viskasin kõik lootustandvad noored Urust välja ja läksin minema. Ja siis läksin tagasi, sest pulk jäi maha. Ja siis passisin tükk aega platsi peal, et rääkida selle mehega, kes kõike seda korraldas. Ta jättis innukalt mulle muljet, nagu tema arvates oleksime me ise Süüüdi, et meie kõikseparemat ja lahedamat teatrit täpselt 4 inimest vaatama tuli. Eeh… Aivi andis mulle pitsat. Pärast tegime veel jalgsimatka läbi punktide: minupool arvutit võtmas, Selveris lotoga raha võitmas (10 krooni, maha mängisime kohe), Urus inimest sisse laskmas, Salmes kontojääki imestamas, Rimis süüa ostmas. Siis oli söögitegu, mis viis suurepäraste tulemusteni ja filmivaatamine, mida esialgu natuke takistas Täpiline Draakon Mii. Sest ta patsutas oma väikese käega klaviatuuri ja teadagimis.
Hommikul oli mu läpakalt üks nupp puudu. See, mida sina võibolla ä-ks nimetad ja mis minumeelest hoopis sidekriips on. Täiesti ulme, nagu. Eriti just hommikuti. Vaatad ise veel poolest saadik magades oma eileõhtul täiesti korralikku arvutit ja üleöö on sellest saanud ühe puuduva nupuga arvuti.
Jalgrattaga oli nii, et ma panin selle Salmesse kuuri, kui ta katki läks. Siis nad ostsid endale rattaid juurde. Ja niigi kitsast kuurist sai hästi-hästi kitsas kuur. Siis sai kellelgi täiesti lõplikult kõrini ja minu ratas ära parandatud ja väljavisatud. Nüüd ma olen jälle rattaga. Rattasõitu ei saa ära unustada, aga mida saab ära unustada, on linnas liiklemine. Näiteks piisavalt tähelepanelik olemine, et paremakäe ristis autodega koos vasakpööret teha. Traumapunkti jõudmata, ma mõtlen. Hullu meelne.
Ma lähen raamatukokku ja loen läbi raamatu "Organisatsioonikultuuri tüübid". Siis lähen raekoja platsi, saan Aiviga kokku ja me eksime mitmesse liiga paljude kabinettidega majja ära. Pärast mängin Urus Aliast. Seekord on lasteversioon kah plaanis, sest kõik need lapsed. Siis millalgi pärast seda lähen koju. Teen läbimurdeid keskkonnafüüsika koha pealt ja saan Mathcadi geeniuseks. Sest arvestus on homme.
Karlova päev. Uru wc-d olid katki. Jälle. See on The Dark Lord of Toilets, kes nad ära on neednud, nagu kellegi vaimukas silt seal uksepeal väidab. Urg koosnebki vaimukatest siltidest. Ja betoonist. Torumehe leidmine on hea nuputamisülesanne, kui tegemist on pühapäevahommik kella üheksaga. 24-tundi toruabi ei ole see märksõna. Ma ei tea, kuhu nad need 24 tundi panevad, pühapahommikut sinna sisse ilmselgelt ei arvata. Lõpuks mingi mehe sain. Plaanisin niikaka, kui ta seal parandab, natuke koristada ja sättida. Kostüümilao tegin korda, riiulid tegin korda. Igasuguseid tasapindu tühjendasin igasugusest sorteerimatust tränast. Ikka kuramuse kaua läks tal. Mingid inimesed pidid tulema Dragonit õpetama. Ma ei teadnud, kes. Neid, kes teadsid, ei olnud kusagil. Teater tegi oma etendust õues ja oli tagasitulles üleni pettunud ja õnnetu. Sest mingid jobud. Uku meisterdas lastega mõõkasid. Lapsi oli liiga kohutavalt palju. Umbes mitukümmend. Nad olid umbes 10-sed ja poisid sinnajuurde. Kõik tahtsid "larpi meisterdada". Miko istus arvuti taga ja mängis GTA'd. Soovitasin tal Ukule appi minna. "Ma praegu ei saa, ma pean nolife'ima." Teater rohkem ei etendand, üks mängujuht korraks tuli, aga keegi Dragonit ei mänginud. Käisin vahepeal Urust väljas muud festivali ja tantsu-tralli vaatamas. Nad olid seal kõik sellised inimesed, kes teevad rumalat nalja, kui nende poole sõbralike ettepanekutega pöörduda. Vähemalt need, kelle poole ma pöördusin, olid. Vahepeal tuli Urgu kari siilisoengutega laiaõlgseid mehi, kes teatasid, et Nende Ajal oli ikka poole ilusam ja et mismõttes kossid peab ära võtma. Uru kohal, kus kogu äktsion toimus, mängis näiteks -jah, ma ütlen seda- Niki esituses superhitt "Äike, päike". Kella neljaks olin ma nii väsinud. Kogu tegevuse ajal oli wc hõivatud sita sees müttava torumehe poolt. Ja haises. Lõpuks läks torumees koju ja korda ei saandki. Küürisin natuke põrandat, viskasin kõik lootustandvad noored Urust välja ja läksin minema. Ja siis läksin tagasi, sest pulk jäi maha. Ja siis passisin tükk aega platsi peal, et rääkida selle mehega, kes kõike seda korraldas. Ta jättis innukalt mulle muljet, nagu tema arvates oleksime me ise Süüüdi, et meie kõikseparemat ja lahedamat teatrit täpselt 4 inimest vaatama tuli. Eeh… Aivi andis mulle pitsat. Pärast tegime veel jalgsimatka läbi punktide: minupool arvutit võtmas, Selveris lotoga raha võitmas (10 krooni, maha mängisime kohe), Urus inimest sisse laskmas, Salmes kontojääki imestamas, Rimis süüa ostmas. Siis oli söögitegu, mis viis suurepäraste tulemusteni ja filmivaatamine, mida esialgu natuke takistas Täpiline Draakon Mii. Sest ta patsutas oma väikese käega klaviatuuri ja teadagimis.
Hommikul oli mu läpakalt üks nupp puudu. See, mida sina võibolla ä-ks nimetad ja mis minumeelest hoopis sidekriips on. Täiesti ulme, nagu. Eriti just hommikuti. Vaatad ise veel poolest saadik magades oma eileõhtul täiesti korralikku arvutit ja üleöö on sellest saanud ühe puuduva nupuga arvuti.
Jalgrattaga oli nii, et ma panin selle Salmesse kuuri, kui ta katki läks. Siis nad ostsid endale rattaid juurde. Ja niigi kitsast kuurist sai hästi-hästi kitsas kuur. Siis sai kellelgi täiesti lõplikult kõrini ja minu ratas ära parandatud ja väljavisatud. Nüüd ma olen jälle rattaga. Rattasõitu ei saa ära unustada, aga mida saab ära unustada, on linnas liiklemine. Näiteks piisavalt tähelepanelik olemine, et paremakäe ristis autodega koos vasakpööret teha. Traumapunkti jõudmata, ma mõtlen. Hullu meelne.
Ma lähen raamatukokku ja loen läbi raamatu "Organisatsioonikultuuri tüübid". Siis lähen raekoja platsi, saan Aiviga kokku ja me eksime mitmesse liiga paljude kabinettidega majja ära. Pärast mängin Urus Aliast. Seekord on lasteversioon kah plaanis, sest kõik need lapsed. Siis millalgi pärast seda lähen koju. Teen läbimurdeid keskkonnafüüsika koha pealt ja saan Mathcadi geeniuseks. Sest arvestus on homme.
Comments
Post a Comment