Mul on mingi laisklemisele kalduvus. Noh, seda sa teadsid tegelt enne ka. Põnev selle juures on see, kuidas ma oma äärmuslikku laiskust endale välja vabandan. Mulle piisab väga hädistest vabandustest, et ma enam ennast kurjal pilgul ei vaataks. Näiteks: mul on kõht liiga tühi, ma ei saa seda kontrolltööd lõpuni kirjutada. - Ok, mine siis koju sööma. Aga kuna ma tean, et mu Ettekäände Leidja ja Laisklemiseks Loa Andja on täielikud jobud, püüan ma nende tegevust ennetada. Näiteks ma ei söö enne praktikumi liiga palju, sest ma tean, et 'mul on liiga palju pannkooki kõhus, ma ei saa süsteemi hallata praegu' on piisav vabandus. Ja ma lähen õhtul õigel ajal magama, sest on juba teada, et kui ma alla kuue tunni magan, käib päev otsa vingumine 'ma ei saa kirjutada, uni on. ma ei saa progeda, uni on...' Siis nad teevad vahel nii ka, et ei vingu vaid loovad midagi loogilise arutluse sarnast. 'Kui ma praegu kõik pooleli jätan ja natuke seepi vaatan, saan ma pärast palju paremini keskenduda. Ja see ongi ju tähtis.' Ja siis Lubaja noogutab tõsiselt. Kuigi on teada, et kui ma seebi ära vaatan, olen pärast veel rohkem hajevil ja tõenäoliselt on selleks ajaks kell juba nii palju, et peab kuhugi jooksma hakkama.
Kirjuta see mõte ära, siis see ei sega su koolitööd enam. - Ok.
Ma räägin sulle suulisest ettekandest. Noh, meil on koguaeg mingi rühmatööhuinjaa. Terve kari neid. Suulise ettekande tegemine näeb mul välja umbes nii. Eelmisel õhtul enne ettekannet otsustan, et ei tahagi oma ülesannet teha ja võtan hoopis enda lolliks tegemise ülesande omale. Siis hakkavad teiste materjalid minuni jõudma. Neid on palju ja ma ei jõua neid läbi lugeda. Peksan mingi powerpointi kokku ja lähen magama. Hommikul loen slaide, sirvin materjali, panen kõik pulgale ja lähen kooli. Ma ei tea, kes mu rühmas on, sest me suhtlesime e-maili teel ja ma ei käinud loengutes. Prindin endale liiga palju asjasse puutuvaid pabereid välja. Ei sorteeri neid, ei süvene. Siis selgub, nagu tal ikka kombeks on, et mina olengi esimene. Noh, ettekandeks valmistumine ongi mingi ületähtsustatud asi. Slaididelt ette lugeda ei ole stiilne, paberilt maha lugeda ammugi mitte. See tähendab, et tuleb iga täiesti rohelise slaidi juures kiiresti mingit asjasse vähegi puutuvat juttu vuristada. Lapata pabereid. Teha enda kohta kohmetuid nalju. Kukutada paberid mitu korda põrandale. Korjata neid ja edasi jutustada. Naeratada. Ja siis ongi.
Kirjuta see mõte ära, siis see ei sega su koolitööd enam. - Ok.
Ma räägin sulle suulisest ettekandest. Noh, meil on koguaeg mingi rühmatööhuinjaa. Terve kari neid. Suulise ettekande tegemine näeb mul välja umbes nii. Eelmisel õhtul enne ettekannet otsustan, et ei tahagi oma ülesannet teha ja võtan hoopis enda lolliks tegemise ülesande omale. Siis hakkavad teiste materjalid minuni jõudma. Neid on palju ja ma ei jõua neid läbi lugeda. Peksan mingi powerpointi kokku ja lähen magama. Hommikul loen slaide, sirvin materjali, panen kõik pulgale ja lähen kooli. Ma ei tea, kes mu rühmas on, sest me suhtlesime e-maili teel ja ma ei käinud loengutes. Prindin endale liiga palju asjasse puutuvaid pabereid välja. Ei sorteeri neid, ei süvene. Siis selgub, nagu tal ikka kombeks on, et mina olengi esimene. Noh, ettekandeks valmistumine ongi mingi ületähtsustatud asi. Slaididelt ette lugeda ei ole stiilne, paberilt maha lugeda ammugi mitte. See tähendab, et tuleb iga täiesti rohelise slaidi juures kiiresti mingit asjasse vähegi puutuvat juttu vuristada. Lapata pabereid. Teha enda kohta kohmetuid nalju. Kukutada paberid mitu korda põrandale. Korjata neid ja edasi jutustada. Naeratada. Ja siis ongi.
Comments
Post a Comment