varahommikune

Eile õhtul oli õppimisele vahele ja kõrvale msnimine vennaga ja igast blogisurfamised. Siis tuli Serj Tankiani mõte vennalt ja Savage Gardeni mõte VäikseltMirjamilt. Pärast seda tuli mudugi mõningad manipulatsioonid teatavate programmidega ja siin nad siis hommikul kahekesi istusid. Serj'isse ei jõudnud väga süveneda, sest tegelesin tema laulmise ajal oma hammaste, mustade silmaaluste ja mitte-nii-musta kohviga. Hmm.. ja lugesin bloge. Tuleb välja, et kui ma bloge loen, siis ma ei kuule. Aga ma ei taha lugeda ilma muusikata. Sest siis on see nagu tõsine asi, aga ei ole ju. Igatahes. Kui see Savage Garden hakkas, mõtsin kogu seda homoarutelu ja seda, et kuulad armastuslaule, mida tegelt laulab täitsa mehi armastav mees kellelegi ja mõtled, et ohh... Nagu, mitte masendunult vaid kuidagi... üleni romantiliselt meelestatult. Kuigi ma tegelt ei olegi seda laadi inimene, kes vajab oksendamiseni palju romantikat ja nutuste silmadega kutte. Ja siis see, et äkki selleks peabki natuke naine olema, et mingit siukest jura välja mõelda. I will fly up to the moon and back... I might need you to hold me tonight, oh, yeah-yeah. Aga kuramuse ilus on kuulata. Ja natuke teismeiga tuleb meelde.

Viimasel ajal meenuvad peeglisse vaadates igasugused erinevad üleneljakümne poisipeaga naised. Nagu konkreetsed. Näiteks ajalooõpetaja Nagel või Maaris. Või see seksjalinnast. Miranda. Mitte, et nad mulle ei meeldiks. Nad on kõik toredad inimesed, aga ma ei taha üldse nagu üleneljakümne endale paista. Uhh.. liiga kiiksune emoteema. Äkki ikka peaks juuksed pikakas kasvatama.

Ma jään lasteaeda hiljaks. Paganvõtaks. Või siis nagu nad seal lastele õpetavad: Oh sa poiss! Ma jään ju lasteaeda hiljaks.