12.07
Kümme üksteist kaksteist on kuidagi vahelt ära kadunud. Kuskile.
See oli vist nii, et üks õhtu ma ei teinud midagi seltskondlikku, sest me tegime Ayoe’ga (see punapäine Taani tüdruk) tööd. Sest me oleme nii tublid. Pärast tuli see päev, kui me tegime veel tööd. Hullumiseni. Liiga palju ja puha. Siis Ayoe kandis selle kõik ette ja meid kiideti taevani. Tehti igasuguseid täiesti tegeltka sündsaid ettepanekuid edaspidiseks. Hullu meelne. Kuidas ma siia sattusin? Midakuradit? Siis tuli tavaline rituaal rannas pallimängu ja mõnede õlledega. Tavalise rituaali osana astusid suvalisel hetkel nurga tagant välja venelased liiga palju liiga kange edeva alkoga. Torrese brändi näiteks. Rohkem kui üks. Ja Martini. Diskotjeeka. Hotelli alumisel korrusel. Läksime tšekkasime seda. See oli üleni vene disko. Vastava muusika ja sisekujundusega. Keegi sai teada, et ma eelistan gintoonikut õllele. Keegi ostis mulle gintoonikut. See helendas, nagu ta selles diskovalguses teeb. Mu maika ka helendas. Siis läksime mina ja mu gintoonik tantsima. Tantsisime ta minema. Hästi hea oli ka. Siis läksin oma tuppa ära, sest öö oli ja meie seltskonnas olid aint liiga üleni tagasihoidlikud venelased, kes passisid ja liiga eurooplased taanlased, kes kaa passisid. Hullud venelased mudugi tantsisid.
Hommikul oli Peterburi tripp. Sest laupa on ja loenguid ei ole. Meil oli buss tellitud. Buss oli täpselt kaks korda väiksem, kui vaja oleks olnud. Ma ei mahtunud. Mõned veel ei mahtunud. Näiteks Andres Markoga (täitsa eestlased). Liinibuss. Rong. Metroo. Hullult palju pildistamist ja liiga palju kujusid käsi sirutavatest mantlitega meestest. Paadisõidu võtsime ka. Neeva ja tolle teise peal. Ebanormaalselt ilusad majad ja kivist olevused nende küljest alla rippumas või neid toetamas. Kohutavalt palju pulmasid. Ekstralahe hiiglaslik raamatupood, kust ma ostsin ingliskeelse Clockwork Orange’i. Päris mitu ilusat noort inimest. Aint ühte jõudsin pildistada. Muuhulgas tegime läbi kohutavalt pika jalgsimatka mingil suurel tänaval ja selle kandis eesmärgiga leida mõistlike hindadega hea ja toitev söögikoht. Ja vihma sadas. Ja foorid ei töötand. Ja tegelt oligi see esimene söögikoht arvatavasti kõige parem, aga selleks ajaks, kui me sellest aru saime, olime sellest juba kaugel. Nii kuramuse tüüpiline.
Tead, millist nalja meteoroloogid teevad? Ma sulle räägin.
Kes teab, mis ilm homme tuleb? Ei tea. Aga millist ilma sa tahaksid? Ma ennustan sulle sellist. Valime selle mudeli, mille järgi homme hea ilm on. (naer)
Jaa, nad on teadlased, nad teevad seda nalja tihti. Ja siis uuesti.
Ma kaotasin oma toakaaslase nädalavahetuseks. Ta läks kusagile. Ma kah ei tea. Peaks vist ikka uueks nädalaks tagasi tulema.
Taanlased ei oska meie r-i öelda. Mina ei oska väga hästi nende oma ka.
Muide, kui sa mind igatsed... ma muidugi ei ütle, et sa pead, võid ilma ka olla.... aga kui sa juhuslikult igatsema peaksid, siis tea, et kuueteistkümnendal ilmselt.
Sellega on küll nii, et kui inimesega juba natu pikemalt oled tuttav olnud, tahaks temaga nagu rohkemast ka rääkida, kui aint tühisest. Ja siis tuleb keelebarjäär. Ma ikka üritan innukalt sellest üle olla. Filosofeerida märksõnade abil. Väljendada end mitteverbaalselt. Üle kavaldada seda. Aga sittagi see lihtne on. Ilge nuss on see, ütlen ma sulle. Pärast ma olen nii väsinud. Tunnen end jõuetuna ja puha. Siis mudugi alati aitab see, kui liikuda edasi järmiste inimeste juurde, kellega kõik tühine on veel rääkimata. Palju palju uusi tutvusi. Aga selle järel tuleb ju ka mingi tunne.
Näe, kui keeruline ma olen. Mul on mõtted ja tunded ja tunded nende tunnete ja mõtete kohta. Mõtted nende mõtete kohta ja nende esimeste tunnete ja teiste tunnete kohta.
Võibolla ma lähen täna hoopis vara magama. Juba selle pärast, et kui ma veel üleval olen, läheb kõht tühjaks ja mul pole midagi süüa. Võinoh, mitte midagi peale üleeilse moosipiruka. Söögikoht pannakse kell 8 kinni. Teine asi on see, et kuigi ma võibolla tahaksn, et ole ma selline igal-õhtul-seltskondlik sorti inimene.
Leedukas teeb mingit asja. Well, funny estonian, hows it goin? Õõh. Tee mudugi sama nalja mitu korda. Väga andekas.
Ayoe on üleni tore ja puha. Me saame ilusti läbi. Aga ta on nii sallimatu natuke ninatoppija ja selle kohta, kui paljudes erinevates riikides ta käinud on, on ta üllatavalt kitsa silmaringiga.
Oi, ma üldse ei viitsi enam.
Kümme üksteist kaksteist on kuidagi vahelt ära kadunud. Kuskile.
See oli vist nii, et üks õhtu ma ei teinud midagi seltskondlikku, sest me tegime Ayoe’ga (see punapäine Taani tüdruk) tööd. Sest me oleme nii tublid. Pärast tuli see päev, kui me tegime veel tööd. Hullumiseni. Liiga palju ja puha. Siis Ayoe kandis selle kõik ette ja meid kiideti taevani. Tehti igasuguseid täiesti tegeltka sündsaid ettepanekuid edaspidiseks. Hullu meelne. Kuidas ma siia sattusin? Midakuradit? Siis tuli tavaline rituaal rannas pallimängu ja mõnede õlledega. Tavalise rituaali osana astusid suvalisel hetkel nurga tagant välja venelased liiga palju liiga kange edeva alkoga. Torrese brändi näiteks. Rohkem kui üks. Ja Martini. Diskotjeeka. Hotelli alumisel korrusel. Läksime tšekkasime seda. See oli üleni vene disko. Vastava muusika ja sisekujundusega. Keegi sai teada, et ma eelistan gintoonikut õllele. Keegi ostis mulle gintoonikut. See helendas, nagu ta selles diskovalguses teeb. Mu maika ka helendas. Siis läksime mina ja mu gintoonik tantsima. Tantsisime ta minema. Hästi hea oli ka. Siis läksin oma tuppa ära, sest öö oli ja meie seltskonnas olid aint liiga üleni tagasihoidlikud venelased, kes passisid ja liiga eurooplased taanlased, kes kaa passisid. Hullud venelased mudugi tantsisid.
Hommikul oli Peterburi tripp. Sest laupa on ja loenguid ei ole. Meil oli buss tellitud. Buss oli täpselt kaks korda väiksem, kui vaja oleks olnud. Ma ei mahtunud. Mõned veel ei mahtunud. Näiteks Andres Markoga (täitsa eestlased). Liinibuss. Rong. Metroo. Hullult palju pildistamist ja liiga palju kujusid käsi sirutavatest mantlitega meestest. Paadisõidu võtsime ka. Neeva ja tolle teise peal. Ebanormaalselt ilusad majad ja kivist olevused nende küljest alla rippumas või neid toetamas. Kohutavalt palju pulmasid. Ekstralahe hiiglaslik raamatupood, kust ma ostsin ingliskeelse Clockwork Orange’i. Päris mitu ilusat noort inimest. Aint ühte jõudsin pildistada. Muuhulgas tegime läbi kohutavalt pika jalgsimatka mingil suurel tänaval ja selle kandis eesmärgiga leida mõistlike hindadega hea ja toitev söögikoht. Ja vihma sadas. Ja foorid ei töötand. Ja tegelt oligi see esimene söögikoht arvatavasti kõige parem, aga selleks ajaks, kui me sellest aru saime, olime sellest juba kaugel. Nii kuramuse tüüpiline.
Tead, millist nalja meteoroloogid teevad? Ma sulle räägin.
Kes teab, mis ilm homme tuleb? Ei tea. Aga millist ilma sa tahaksid? Ma ennustan sulle sellist. Valime selle mudeli, mille järgi homme hea ilm on. (naer)
Jaa, nad on teadlased, nad teevad seda nalja tihti. Ja siis uuesti.
Ma kaotasin oma toakaaslase nädalavahetuseks. Ta läks kusagile. Ma kah ei tea. Peaks vist ikka uueks nädalaks tagasi tulema.
Taanlased ei oska meie r-i öelda. Mina ei oska väga hästi nende oma ka.
Muide, kui sa mind igatsed... ma muidugi ei ütle, et sa pead, võid ilma ka olla.... aga kui sa juhuslikult igatsema peaksid, siis tea, et kuueteistkümnendal ilmselt.
Sellega on küll nii, et kui inimesega juba natu pikemalt oled tuttav olnud, tahaks temaga nagu rohkemast ka rääkida, kui aint tühisest. Ja siis tuleb keelebarjäär. Ma ikka üritan innukalt sellest üle olla. Filosofeerida märksõnade abil. Väljendada end mitteverbaalselt. Üle kavaldada seda. Aga sittagi see lihtne on. Ilge nuss on see, ütlen ma sulle. Pärast ma olen nii väsinud. Tunnen end jõuetuna ja puha. Siis mudugi alati aitab see, kui liikuda edasi järmiste inimeste juurde, kellega kõik tühine on veel rääkimata. Palju palju uusi tutvusi. Aga selle järel tuleb ju ka mingi tunne.
Näe, kui keeruline ma olen. Mul on mõtted ja tunded ja tunded nende tunnete ja mõtete kohta. Mõtted nende mõtete kohta ja nende esimeste tunnete ja teiste tunnete kohta.
Võibolla ma lähen täna hoopis vara magama. Juba selle pärast, et kui ma veel üleval olen, läheb kõht tühjaks ja mul pole midagi süüa. Võinoh, mitte midagi peale üleeilse moosipiruka. Söögikoht pannakse kell 8 kinni. Teine asi on see, et kuigi ma võibolla tahaksn, et ole ma selline igal-õhtul-seltskondlik sorti inimene.
Leedukas teeb mingit asja. Well, funny estonian, hows it goin? Õõh. Tee mudugi sama nalja mitu korda. Väga andekas.
Ayoe on üleni tore ja puha. Me saame ilusti läbi. Aga ta on nii sallimatu natuke ninatoppija ja selle kohta, kui paljudes erinevates riikides ta käinud on, on ta üllatavalt kitsa silmaringiga.
Oi, ma üldse ei viitsi enam.
Comments
Post a Comment