Monday, July 07, 2008

tagantjärgi postitamine

6.07.
Jõudsin kohale. Kõigepealt oli hästi palju bussiga sõitmist. Kõige kohutavam polnud. Bussi wc töötas, piiripunktis olid nad sõbralikud. Teed olid kohutavad. Aga ainult kohati. Üks ümberistumine oli ka. Maitea, kas see oli planeeritud või mitte. Sest see buss oli iseäranis kahtlane, kippus koguaeg seisma jääma ja liiga aeglaselt liikuma. Peterburg on üks kuramuse suur linn. Ronisime kusagil seal välja, kus selle kiilaka mehe kuju on, kes pikka mantlit kannab ja ühte kätt ette sirutab. Otsisime sellise augu, kust maa alla sai ja sõitsime nende värkidega. Hullu palju sõitsime. Ja kolasime peatuste vahel ringi. Orienteerumine käib nii, et lähme sinna, kuhu rohkem inimesi läheb. Mingi lõputult pika aja pärast olime selle kiilaka mehe kuju selja taga. Ma algul mõtsin, et midakuradit. Aga tuleb välja, et selle kuti järgi ei saa oma asukohta määrata. See oleks nagu Pattayal üritada oma asukohta määrata massaažisalongi järgi. Hmm... huvitav, mis Tartus on see, mida igal pool on ja eristada pole võimalik. R-kiosk võibolla. Varustasime end kippelt õllede ja kalavõileivaga ja ronisime ühte väiksesse bussi. Bussi istmed olid kõvad. Mul tuli kogu aeg uni peale. Sest ma olen juba nii palju sõitnud. Kuskil 10 tundi siis? Hästi päraperses tulime maha. Seal oli umbes liiga palju peatusi, kust sõitis igasuguseid busse igast kohtadesse. Meie bussi ei sõitnud. Ja külm oli ka. Mitte vähe. Otsustasime, et ei taha kõndida ega veel pool tundi seda bussi oodata ja uurisime, palju taksoga maksaks. Aint sota küsis meilt. Mis teeb siis eestirahas... 50 krooni? Trepi ette sõidutas meid. Sain oma toa jaoks kaardi, tegin toa lukust lahti ja kett oli ees. Sest kahekaupa tubadesse on meid pandud ja mu toakaaslane magas kett ukse ees. Tükk aega nuputasin seal koridoris, et mis teeks. Hõikasin. Koputasin. Siis pistsin käe uksevahelt sisse ja tegin keti lahti. Ma arvan, et see näitab midagi. Ma pole päris kindel, kas minu osavuse või uksemeistrite oskamatuse kohta. Tuba on liiga tilluke hästi ilus puhas. Toakaaslane on Läti tüdruk nimega Olga. Ta tahab veel magada. Ma ajasin ta kogemata üles, kui toaust kinni panin, et koridorist kostvad hääled teda ei ärataks.

Ma tahan süüa. Pea käib ringi. Tegin endale imehead juustusingipaprika võileivad kodus valmis. Isegi mingi eriti peene karbi ostsin neile. Panin õhtul ilusti külmkappi, et hea võtta oleks. Ja siis unustasin maha. Pahasti.

Mul pole õrna aimugi, mis homme tegema hakatakse. Kuhu ma minema pean või mida teadma pean. Ma ei saa internetti. Siin ei ole wifit ja ühtegi juhet või auku kah silma ei hakka. Saaks internetti, saaks järele vaadata sealt. Sest mulle on selle kohta öeldud. Aga ma ei viitsind ära salvestada.

Minna maja peale tuiama, sööki netti inimesi otsima?
Minna magama?
Teha oma viimane kodune ülesanne ära?
Teha veel paar trükkimistesti?

Sikutasin endale hommikul trükkimisprogrammi. Sellel on igast vahvaid mänge ja testid. Natuke erineb sellest Racerist, sest pärast tühiku vajutamist ei saa enam backspace’iga oma vigu parandama minna. Algul ta tegi vastikut häält ja mai osanud neid ära võtta. Ei leidnud sellist kohta settingutest. Mõtsin, et palju sa ikka ühelt demolt tahad. Kustutasin lissalt programmikaustast mõned helifailid ära. Nüüd hakkasin vaatama, et saab settida küll, poldki vaja kustutada.

Ma natuke kolan ja kui midagi ei leia, tulen tuppa magama. Just.

No comments:

Post a Comment