Wednesday, July 16, 2008

täitsa kodus

sain koju. olen väsinud. tahan magada.

siin on üks viimane asi, mis ma valmis tippisin ja .doc-iks seivisin:

15.07
Täitsa kojumineku päev.

Vahtisin eile jälle kuskil kolmeni üleval. Alguses istusime Marjega mere ääres mingi muuli otsas ja vaatasime, kuidas äike tuleb. Päris tükk aega tuli. Kusagilt Soome lahe pealt ilmselt. Hullu lahe oli. Sest mere poolt tulevat tormi on hästi näha. Pole mingit tobedat kõrget taimkatet vaadet segamas. Siuksed kohe ilusad ülepooletaeva minevad sähvatused olid ja puha. Siis me saime märjaks. Ei osanud arvatagi, et kui meie poole tulevad mustad pilved ja eemal lööb välku, siis hakkab varsti sadama. Ja pärast olime kambakesi hotellitoas, jutustasime, imestasime Apple’i avutti ja humoorikaid videosid juutuubist. Väga põnev, eksole.

Praegu käib veel mingi loengute pidimine. Rahvast on hästi väheks jäänud. Kõik kotid on tubadest siia loenguruumi veetud. Plaan on pärast lõunasööki jooksu pista, bussiga teise linna minna, sealt rongi peale ronida, sellega Peterburi, siis seal liiga palju metrooga sõita, buss üles leida, vajadusel aega parajaks või milleksiganes teha ja siis bussiga Tallinna sõita. Tallinnas pidavat olema üks auto, mis Tartusse läheb. Oh. Terve päevotsa rändamist. Peaks võibolla oma pulga laadima panema.

Mäletad, kunagi Sirla tegi seda asja, et pani fotoka statiivi otsa ja pildistas Köögi Diivanit selle mitmes olekus. Ma tegin eile mingit sarnast asja. Mitte niivõrd selle pärast, et teha nagu Sirla seda teeb. Vaid hoopis selle pärast, et ma pidin mingi pool tundi ühe lukus ukse ees viisakalt igavlema, kuni ma oma läpaka kätte sain. See oli mingi natu laiem koridor ja minu vastas olid peldikuuksed. Tegin umbes mingi miljon pilti. (65 tegelt) Sealt käis hästi palju inimesi läbi. Üksi ja kambakesi. Lapsed käe otsas või süles. Vetsu sisse, sealt välja. Mõned seisid ukse peal ja ootasid oma pissivate laste järel. Mõned jäid fotoka ette seisma ja esitasid küsimusi. Hästi põnev nagu. Mul mudugi pold statiivi. Seega see tulemus on natu lohakas. Kunagi riputan ka kusagile. Siis saad sealt vaadata, kui huvitab.

Enne seda, kui mu ratas ära varastati, mõtsin selle peale, et peaks blogi eraldi labeli tegema ratta jaoks. Sest ma kirjutasin temast nii palju. Nüüd mõtsin, et peaks fotokale ühe tegema. Võibolla ma peaksin oma fotokale nime panema. Välja mõtlema, kas ta on mul pigem isane või emane. Ja siis selle hoopis labeliks panema ja siis on nii, et ma olen aint korra maininud, et see on mu fotoka nimi ja siis kõik, kes seda tähele ei pannud mõtlevad et midakuradit.

Ilmselgelt pole mul rohkem millestki kirjutada.

Internetiga on nii, et googletalk töötab. Skype ka. Googletalkist pääsen oma postkasti ja readerisse. Kõik. Sealt kusagile edasi praegu ei pääse. Readeris pilte ei näe. Ma nägin, et seal oli mitumitu uut failblogi posti, aga mul on ju pilti vaja näha, et ma saaksin rõvedalt üle selle viisaka vaikuse naerda röökida. Aga ei. Ei ole mulle seda luksust antud. Ilmselt selle pärast, et meil on siin mõned facebooki sõltlased, kes hulluvad seal piltide vahel surfides terve ühenduse umbe ja liiga aeglaseks. See pole minu süü. Mina ei vaata ju liiga suuri pilte Internetis. Mitte kunagi. Sest mina hoolin teiste inimeste vajadusest netiühendusele ligi pääseda. Neil võib seal tegelikult midagi olulist olla. Mulle on tähtis, et ma poleks kellelegi koormaks. Ma ei suhtu hooletult meie kõigi ühises kasutuses olevasse. SEST MULLE EI ANTA SELLEKS VõIMALUST.

Seisa mudugi mu selja taga ja rüüüüpa kuuuldavalt oma kohvi.

No comments:

Post a Comment