Mulle ei meeldi, kui lastel on lubatud oma mänguasju tervesse elamisse laiali tassida.
Samal ajal on eriti tobe sundida lapsi aint ühe kindlas kohas mängima.
Mulle ei meeldi, kui lapsel on täiesti keelatud ‘täiskasvanute jutule’ vahele segada.
Samal ajal ei kannata ma ebaviisakaid ja pealetükkivaid lapsi.
Minu meelest ei ole lapse koht vanemate voodis.
Mis veidrad inimesed need on, kes juba vastsündinu eraldi tuppa panevad?
Lapse üksi koju jätmine on vale.
Lapse kaasa võtmine täiskasvanute üritusele on vale.
Lapse pärast seltsielust loobumine pole ka päris õige.
Siis ma veel mõtsin, et köögi puhtust ei näita mitte niivõrd laua alt kokku pühitud prahihunniku suurus vaid see, kui kiiresti see hunnik mööda põrandat laiali jookseb.
Oota... ma panen ühe hilisõhtuse kohvi hakkama.
Kohvi joomisega on mul niimoodi. Kui ma koolis käin, siis ma lissalt joon kohvi. Mõnikord aitab see mul ärkvel püsida, mõni teine kord keskenduda. Tavaliselt on kohvi tegemine lissalt see asi, mis tundub ‘lubatud’ õppimise vahele. Sest näiteks makaronide keetmine või maniküür pole ju päris see. Koolivälisel ajal teen ma päris tihti põhimõttelisi kohvivabu nädalaid. Ja ei tunne ennast sugugi pahasti, kui plaanitud kohvivaba nädal osutub kohvivabaks nädalavahetuseks. Või pärastlõunaks. Siis on eksole, hommikukohv. Teen kohvi valmis, istun unise kammimata peaga arvuti taha, rüüpan kohvi ja loen bloge. Salaja soovin, et keegi midagi naljakat pole kirjutanud, sest kohvi välja purskamine pole just mu lemmiktegevus. Vahel soojendan sinna kõrvale mingit eilset sööki, vahel söön seda või pakun Koidule. Lõunane kohv tuleb päevakorda siis, kui hommikune ära jäi. Või kui ma juhtusin hommikul olema mõnes sellises ebaõiglases inimvaenulikus kohas, kus on ainult need sõrmkübarasuurused kohvitassid. Mitte selle pärast, et ma vajaksin ajaühikus kindlat hulka kofeiini oma kehasse. Lihtsalt, väike hea kohv on nagu õrritamine aint. Kohviisu jääb pärast mitmeks tunniks külge. Pärastlõunane kohv on tegelt kusagil viie paiku ajal. Või sellisel ajal päevast, kui tundub, nagu kell oleks kusagil viie paiku. See on selline seltskondlik. Näiteks hõikan Salmes üle köögi: "kes veel kohvi tahab, ma teen kannuga!" Või vaatan Aivi pool, et keegi pani keeveetja tööle, peaks mainima, et mul on kah kohviisu. Hilisõhtune kohv on selline suht harv nähtus. See tuleb pärast seda, kui Koit on magama jäänud ja ma hullult tahaks veel tükkaega passida. Tahaks üksi segamatult arvutis olla, mingit filmi võibolla vaadata, kedagi külla võibolla kutsuda. Niimoodi et viiruk kärssab akna peal ja aken on natuke lahti ja ööd tuleb natuke tuppa. Ja ainult arvutiekraan ja väike laualamp valgustavad. Kohv on mul alati magus ja rammusa koorega. Näiteks vahukoorega või kohvikoorega. Piim sobib ka, aga see pole ikka päris see. Mõnikord hästi harva, kui ma olen hästi veendunud, et natuke kohvi teeks mu mõtlemisvõimele head, olen nõus musta kohviga ka. Aga siis pean ma seda väga tahtma. Mõelda tahtma.
“Püha isa, kas ma elan õigesti?”
“Õigesti, mu poeg, aga asjatult.”
Mõnikord on mul nii kõrini nendest jobudest, kes käivad ringi ja muudkui nämmutavad sellest, kui tore asi on unistamine. Ärge iial lõpetage unistamist. Minge oma unistustesse. Unista julgelt. Mingi terve kari lollakaid metafoore ja võrdlusi. Umbes lendamise, tiibade ja tähtedega seoses. Mingites nõmedates kohtades igast sloganitena. MSNi nimedes, särkide peal, postkaartide peal, reklaamides. Kuigi ma saan aru, et see võib täitsa mõttekas olla. Noh, et üritad nagu edasi liikuda. Ei passi sama koha peal. Mõtled mingi hullu asja välja ja siis viid selle täide ja ongi jubelahe. Kui poleks mõelnud, poleks ilmselt ka teinud. Aga tegelt pole päris tihti seda uu-unistamise ja ii-ihaldamise asja sinna vahele vaja. Mitme asjaga on lihtsalt nii, et hakkad seda tegema ja ongi. Ma unistan õnnelik olemisest. Ole lissalt. Ma tahaksin, et ma julgeksin seda teha. Tee siis. Hakka tegema. Ma unistan välismaale minekust. Mine lissalt. Lõpeta tähtede poole õhkamine, tõuse püsti ja tõmba välismaale minema. Siis ma pean vahepeal endale ka meelde tuletama, et ma asjadest nii arvan. Sest ma ise kipun ka vahepeal unistama. Või kurtma. Oh, oleks mul seejateine, vot siis oleks hoopis parem. Selles mõttes on mudugi igast unistused hea asi, et sellest saab rääkida. See on kohe selline teema. Tahad, ma räägin sulle, mis mu suurim soov on? Nagu üleni salapärane ja isiklik. Ja puha. Ja kes esimesena Rocky Horrori laulu pealkirjaga kommenteerib, on Võitja. Õige laul peab olema.
Kui me juba inimeste kritiseerimise peal oleme… Vaata, on mingid inimesed, kes kogu aeg väidavad, et nad tahaksid midagi teha, aga mees/ema/naine/lapsed ei luba. On küll mingid siuksed. Mõnel on kohe selline hobi, oma piiratud vabaduse üle kurtmine. Aga mudu ütleb umbes iga inimene aegajalt, et ta jätab midagi tegemata, sest teised inimesed ei luba. Siis ma tavaliselt mõtlen omaette, et ju ta siis väga ei tahtnudki. Sest kui ta oleks Tegelt Ka väga tahtnud, oleks ta saanud ka. Jah, mudugi on terve kari naisi, kes elavad päevadläbi oma mehe terrori all ja tõepoolest peavad oma elu ja tervise huvides sõna kuulama. Ja on mõned lapsed, kelle vanematel on tõepoolest õigus neid keelata, sest nad läheksid mudu üleni hukka ära. Siuksed variandid on. Aga kui on selline enamvähem terve täiskasvanutevaheline suhe, tunduvad kõik vastutahtmist asjade tegematajätmised hästi võltsid. Ühes psühhiõpikus oli näide naisest, kellel oli mingi kiiks tantsimisega. Ta kartis seda. Kartis tantsupõrandat, kartis tantsimist ja üldse. Siis ta valis endale alateadlikult kõigi kosilaste hulgast sellise kontrollivamat laadi mehe, abiellus sellega ja lubas mehel tantsimaskäimise ära keelata. Ja oli südamepõhjas üleni rahul sellise asjade käiguga. Kuigi sõbrannadele ja võibolla ka oma terapeudile muudkui kurtis, et tema tegelt ju tahaks, aga vot ei lubata ja ahastus ja õud.
Oi, perse. Mulle tulid praegu meelde kõik need õhtud, kui ma tegelt ka tahtsin sõpradega linna minna ja selle asemel hoopis tülitsesin kodus mehega ja üleni nõme oli. Ja ma isegi pole üks nendest naistest, kes laseb endale terrorit teha. Õõh…
Aga teadmis tore on? Mul on külmkapis seda kokteili, mis on džintoonikuks juba kokku segatud, purki pistetud ja erinevat põnevat keemiat täis susitud. Ja natuke naljakas oli, kui ma seda ostsin ja Koit hakkas kassas kommi nõudma. Ma algul keelasin, aga siis mõtsin ennast endasuguseks kõrvaltvatajaks, kes on üleni: endale alksi ostab ja lapsele kommi ei luba. Ja siis lubasin. Mmmm ja mul on ju küpsisetorti ka veel. Halvaa ja mustsõstramoosiga.
Oot.. emme just kirjutas mingi asja mustsõrtra kohta. Sest see Räpina maja tuli koos mustsõstrapõõsastega ja teadagi. Aga emme luuletustega on nii, et ta peab neid ise ette lugema. Siis töötab. Mõnikord töötab nii ka, et kujutad ette, kuidas ta seda loeks. Ja vahel töötab niisama ka.
Kui kurk
on kähe, meel
on must
siis sõstra siirup
parim just
Sind hellitama
kui Sind jätnud usk
paremasse ja rõõm
on näitand ust
siis keeda teed ja vala tassi must-
sõstra siirupit,
see lohutab Su meeli, kui maa on must.
Selle nimi on “lohutusluul sügiseks ja sildiks siirupipudelile”
Ginipurk teeb pssst, kui ma talle küüntega kallale lähen.
Nori inimeste grammatika kallal.
Samal ajal on eriti tobe sundida lapsi aint ühe kindlas kohas mängima.
Mulle ei meeldi, kui lapsel on täiesti keelatud ‘täiskasvanute jutule’ vahele segada.
Samal ajal ei kannata ma ebaviisakaid ja pealetükkivaid lapsi.
Minu meelest ei ole lapse koht vanemate voodis.
Mis veidrad inimesed need on, kes juba vastsündinu eraldi tuppa panevad?
Lapse üksi koju jätmine on vale.
Lapse kaasa võtmine täiskasvanute üritusele on vale.
Lapse pärast seltsielust loobumine pole ka päris õige.
Siis ma veel mõtsin, et köögi puhtust ei näita mitte niivõrd laua alt kokku pühitud prahihunniku suurus vaid see, kui kiiresti see hunnik mööda põrandat laiali jookseb.
Oota... ma panen ühe hilisõhtuse kohvi hakkama.
Kohvi joomisega on mul niimoodi. Kui ma koolis käin, siis ma lissalt joon kohvi. Mõnikord aitab see mul ärkvel püsida, mõni teine kord keskenduda. Tavaliselt on kohvi tegemine lissalt see asi, mis tundub ‘lubatud’ õppimise vahele. Sest näiteks makaronide keetmine või maniküür pole ju päris see. Koolivälisel ajal teen ma päris tihti põhimõttelisi kohvivabu nädalaid. Ja ei tunne ennast sugugi pahasti, kui plaanitud kohvivaba nädal osutub kohvivabaks nädalavahetuseks. Või pärastlõunaks. Siis on eksole, hommikukohv. Teen kohvi valmis, istun unise kammimata peaga arvuti taha, rüüpan kohvi ja loen bloge. Salaja soovin, et keegi midagi naljakat pole kirjutanud, sest kohvi välja purskamine pole just mu lemmiktegevus. Vahel soojendan sinna kõrvale mingit eilset sööki, vahel söön seda või pakun Koidule. Lõunane kohv tuleb päevakorda siis, kui hommikune ära jäi. Või kui ma juhtusin hommikul olema mõnes sellises ebaõiglases inimvaenulikus kohas, kus on ainult need sõrmkübarasuurused kohvitassid. Mitte selle pärast, et ma vajaksin ajaühikus kindlat hulka kofeiini oma kehasse. Lihtsalt, väike hea kohv on nagu õrritamine aint. Kohviisu jääb pärast mitmeks tunniks külge. Pärastlõunane kohv on tegelt kusagil viie paiku ajal. Või sellisel ajal päevast, kui tundub, nagu kell oleks kusagil viie paiku. See on selline seltskondlik. Näiteks hõikan Salmes üle köögi: "kes veel kohvi tahab, ma teen kannuga!" Või vaatan Aivi pool, et keegi pani keeveetja tööle, peaks mainima, et mul on kah kohviisu. Hilisõhtune kohv on selline suht harv nähtus. See tuleb pärast seda, kui Koit on magama jäänud ja ma hullult tahaks veel tükkaega passida. Tahaks üksi segamatult arvutis olla, mingit filmi võibolla vaadata, kedagi külla võibolla kutsuda. Niimoodi et viiruk kärssab akna peal ja aken on natuke lahti ja ööd tuleb natuke tuppa. Ja ainult arvutiekraan ja väike laualamp valgustavad. Kohv on mul alati magus ja rammusa koorega. Näiteks vahukoorega või kohvikoorega. Piim sobib ka, aga see pole ikka päris see. Mõnikord hästi harva, kui ma olen hästi veendunud, et natuke kohvi teeks mu mõtlemisvõimele head, olen nõus musta kohviga ka. Aga siis pean ma seda väga tahtma. Mõelda tahtma.
“Püha isa, kas ma elan õigesti?”
“Õigesti, mu poeg, aga asjatult.”
Mõnikord on mul nii kõrini nendest jobudest, kes käivad ringi ja muudkui nämmutavad sellest, kui tore asi on unistamine. Ärge iial lõpetage unistamist. Minge oma unistustesse. Unista julgelt. Mingi terve kari lollakaid metafoore ja võrdlusi. Umbes lendamise, tiibade ja tähtedega seoses. Mingites nõmedates kohtades igast sloganitena. MSNi nimedes, särkide peal, postkaartide peal, reklaamides. Kuigi ma saan aru, et see võib täitsa mõttekas olla. Noh, et üritad nagu edasi liikuda. Ei passi sama koha peal. Mõtled mingi hullu asja välja ja siis viid selle täide ja ongi jubelahe. Kui poleks mõelnud, poleks ilmselt ka teinud. Aga tegelt pole päris tihti seda uu-unistamise ja ii-ihaldamise asja sinna vahele vaja. Mitme asjaga on lihtsalt nii, et hakkad seda tegema ja ongi. Ma unistan õnnelik olemisest. Ole lissalt. Ma tahaksin, et ma julgeksin seda teha. Tee siis. Hakka tegema. Ma unistan välismaale minekust. Mine lissalt. Lõpeta tähtede poole õhkamine, tõuse püsti ja tõmba välismaale minema. Siis ma pean vahepeal endale ka meelde tuletama, et ma asjadest nii arvan. Sest ma ise kipun ka vahepeal unistama. Või kurtma. Oh, oleks mul seejateine, vot siis oleks hoopis parem. Selles mõttes on mudugi igast unistused hea asi, et sellest saab rääkida. See on kohe selline teema. Tahad, ma räägin sulle, mis mu suurim soov on? Nagu üleni salapärane ja isiklik. Ja puha. Ja kes esimesena Rocky Horrori laulu pealkirjaga kommenteerib, on Võitja. Õige laul peab olema.
Kui me juba inimeste kritiseerimise peal oleme… Vaata, on mingid inimesed, kes kogu aeg väidavad, et nad tahaksid midagi teha, aga mees/ema/naine/lapsed ei luba. On küll mingid siuksed. Mõnel on kohe selline hobi, oma piiratud vabaduse üle kurtmine. Aga mudu ütleb umbes iga inimene aegajalt, et ta jätab midagi tegemata, sest teised inimesed ei luba. Siis ma tavaliselt mõtlen omaette, et ju ta siis väga ei tahtnudki. Sest kui ta oleks Tegelt Ka väga tahtnud, oleks ta saanud ka. Jah, mudugi on terve kari naisi, kes elavad päevadläbi oma mehe terrori all ja tõepoolest peavad oma elu ja tervise huvides sõna kuulama. Ja on mõned lapsed, kelle vanematel on tõepoolest õigus neid keelata, sest nad läheksid mudu üleni hukka ära. Siuksed variandid on. Aga kui on selline enamvähem terve täiskasvanutevaheline suhe, tunduvad kõik vastutahtmist asjade tegematajätmised hästi võltsid. Ühes psühhiõpikus oli näide naisest, kellel oli mingi kiiks tantsimisega. Ta kartis seda. Kartis tantsupõrandat, kartis tantsimist ja üldse. Siis ta valis endale alateadlikult kõigi kosilaste hulgast sellise kontrollivamat laadi mehe, abiellus sellega ja lubas mehel tantsimaskäimise ära keelata. Ja oli südamepõhjas üleni rahul sellise asjade käiguga. Kuigi sõbrannadele ja võibolla ka oma terapeudile muudkui kurtis, et tema tegelt ju tahaks, aga vot ei lubata ja ahastus ja õud.
Oi, perse. Mulle tulid praegu meelde kõik need õhtud, kui ma tegelt ka tahtsin sõpradega linna minna ja selle asemel hoopis tülitsesin kodus mehega ja üleni nõme oli. Ja ma isegi pole üks nendest naistest, kes laseb endale terrorit teha. Õõh…
Aga teadmis tore on? Mul on külmkapis seda kokteili, mis on džintoonikuks juba kokku segatud, purki pistetud ja erinevat põnevat keemiat täis susitud. Ja natuke naljakas oli, kui ma seda ostsin ja Koit hakkas kassas kommi nõudma. Ma algul keelasin, aga siis mõtsin ennast endasuguseks kõrvaltvatajaks, kes on üleni: endale alksi ostab ja lapsele kommi ei luba. Ja siis lubasin. Mmmm ja mul on ju küpsisetorti ka veel. Halvaa ja mustsõstramoosiga.
Oot.. emme just kirjutas mingi asja mustsõrtra kohta. Sest see Räpina maja tuli koos mustsõstrapõõsastega ja teadagi. Aga emme luuletustega on nii, et ta peab neid ise ette lugema. Siis töötab. Mõnikord töötab nii ka, et kujutad ette, kuidas ta seda loeks. Ja vahel töötab niisama ka.
Kui kurk
on kähe, meel
on must
siis sõstra siirup
parim just
Sind hellitama
kui Sind jätnud usk
paremasse ja rõõm
on näitand ust
siis keeda teed ja vala tassi must-
sõstra siirupit,
see lohutab Su meeli, kui maa on must.
Selle nimi on “lohutusluul sügiseks ja sildiks siirupipudelile”
Ginipurk teeb pssst, kui ma talle küüntega kallale lähen.
Nori inimeste grammatika kallal.
Comments
Post a Comment