Sunday, August 03, 2008

öine

Ma otsustasin, et ma proovin midagi kirjutada ja kui sellest asja ei saa, siis jätan järele. Panen programmi kinni ja vastan misiganes küsimusele, mis word mulle ütleb, eitavalt.

Põhimõtteliselt ongi nii, et neid küsimusi, mida arvuti, programm, kesiganes küsib, enam läbi lugema ei pea. Sest tedagi. Sest olukordi, kus ta tuleb sult midagi eriti närviliselt uurima, on kahte sorti. Jah, ma olen küll kindel ja ma tahan küll seda teha, mida ma just üritasin. Või, et pole huvitatud, ära paku mulle seda tobedust, jätamind rahule.

Ma ei teinud täna midagi. Samal ajal võiks seda vaadelda kui ühte vägagi kasulikku päeva. Mitte midagi tegemise tunne tuleb sellest, et ma ei käinud väljas, ei kohanud inimesi ja ei teinud ühtegi vähegi seltskondlikku asja. Vahtisin kodus. Pesin lõpuks ometi nõud ära. Pesin köögi seina. Ma polnud seda kunagi teinud. Sai parem küll. Vaatasin hästi palju, mingi tund aega umbes, Carlinit. Kuna Roland juba küsis ja ma juba mõtsin vastuse välja, võin sulle kah öelda, miks. Sest ta on koomik, ta on naljakas, tal on õigus ja ta on surnud. Miks need põhjused, seda ma pole välja mõelnud. Lakkisin küüned küpsete kirsside tumepunaseks. Lugesin hästi palju raamatut, läbi ei jõudnud lugeda. American Gods jätkuvalt. Ma süüdistan oma lugemisaegluses oma nõrka keeleoskust. Pean palju veerima ja nuputama, kas ma tegelt tean seda sõna ja mõtlen selle tähenduse aja jooksul välja või oleks paras aeg sõnaraamatu kallale minna. Lugesin kõiki bloge, mis ennast päeva jooksul readerisse ilmutasid. Tegin natuke liiga mitu TypeRace'i orksis. Ma olen nüüd Pro'st Megaraceriks edutatud. Šeff.

Üks hästi tähtis küsimus praegu on see, kas ma kirjutasin kuskile selle koha aadressi üles, kuhu ma homme korraks minema pean. Minna tahan. Kavatsen. Oodatud olen.



õhtu eel puiesteel ma polnud armastanud kaua


kõlbab küll postitada.

magama.

No comments:

Post a Comment