väga vaimukas

Search This Blog

seda ka veel...

August 17, 2008

Get link
Facebook
Twitter
Pinterest
Email
Other Apps

Ja siis ma veel imestan, kui mind liiga palju kirjutamises süüdistatakse.

niisama pilt

Get link
Facebook
Twitter
Pinterest
Email
Other Apps

Comments

see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.

õhtupäike Kuidas läheb? Kuidas on? Me küsime inimestelt kogu aeg, kuidas neil koolis läheb. Aga me ei küsi, kuidas tööl läheb. Töö on . Ainult vahel harva, kui on teada, et on muutuste tuuled või uus ebakindel koht, tulevad küsimused minemise kohta. Niimoodi väriseval hirmunud häälel: nooh... kuidas siis seal.. tööl ka... läheb? Ja suhetega samuti. Kui on alguse, sebimise, alles üles ehitamise asi, küsime, kuidas see läheb. Kuidas sul läheb selle tüdrukuga, keda sa kartsid kõnetada? Kuidas Tinderiga läheb? Kuidas deit läks? Aga kui keegi on juba abielus, siis me ei küsi, kuidas läheb. Küsime, kuidas on. Me ei küsi, kuidas lõputöö kirjutamine on. Küsime, kuidas see läheb. (Mis, kui sa pole etiketi ja heade kommetega kursis, on tegelt väga ebaviisakas küsimus. Ainult tegelik juhendaja võib oma enese juhendatavalt neid asju küsida.) Kas 'kuidas x läheb' kõneleb liikumisest ja seeläbi kuidagi haprusest. Küsija poolt tajutust seejuures. Ebakindlusest. Tasakaalu puudumisest. Oletu

algust ja lõppu sel varjab silmapiir

Ühistransport on oma olemuselt mõnus, sest selles on nii palju ülevaltpoolt tulevat ettemääratust. Võimu poolt, mille suurust ja määra ja väge pole mina võimeline hoomama. Millal, kui kaua, kui kiiresti, millisest paigast läbi milliste ja lõpuks kuhu. Kuhu küll. See kõik on ette antud ja minu tahtele allumatu. Ja mina, kui ma tahan sest osa, pean alistuma. Leppima ja leebuma. Ja läbi alistumise olen vabastatud. Olen vabastatud otsustamast. Piiratud oma valikutes. Ja vabastatud olemast kogu teekonna läbi terav ja kohal. Olen vabastatud selleks, et mõtiskleda ja uneleda. Tududa ja tukastada. Vaba pidama huvitavaid vestlusi, einestama ja rahus kohvima. Vahtima järele väljal vilkuvatele õhtuhämaras helendavatele kitsepeppidele. Silmitsema vihmapilvi, mis tulevad, tulevad ja lähevad. Ma ei pea teadma, kus ma kaardil paiknen või mida iga ristmik või hargnemine teeb. Ma saan ühineda mahedalt ja hajameelselt vooluga, mis minust suurem ja vägevam, ja pean vaid õiges kohas mahapudenemist meele

mul on vaja kanarbikus pikutada

Miks töökeskkond ei tee minu eest tööd ära. Kuigi vahel nagu teeks. Näiteks raamatukogu. Lähed raamatukokku, asud tööle, töö edeneb. Ja samuti vahel öökeskkond. Mõnikord teeb sinu eest öö ära. Tuleb öö, asud ööle. Ja öö, see edenebki. Aga samas jälle vahel on vaja öö paremaks edenemiseks läbi viia öötubasid. salauks Ma olen mõelnud koos olla tahtmise janust ja rõõmust. Ja autonoomia ja seotuse vajaduste omavahelisest lõputust maadejagamisest. Näiteks töölõunad. Vahel on nii, et ma lähen kedagi lõunale kutsuma ja ta ütleb, et jaa absoluutselt, aga poole tunni pärast, kas sobib. Ja sobib. Ja poole tunni pärast me taipame kedagi veel kutsuda ja see ütleb, et 10 minuti pärast. Niiet kui me lõpuks minema hakkame, olen ma juba vähemalt 40 minutit näljane olnud. Me arutame ja lepime ja leiutame kohta, kuhu minna. Kuhu koos minna, et kõigile sobiks. Et poleks midagi, mis just hiljuti oli ja oleks menüü, kus on ka neid teisi valikuid ja et poleks kaugel ja oleks need istumistingimused ja.

Powered by Blogger

seda ka veel...

Comments

Post a Comment