dialoogiga alustamise komme

- Vau lahe asi, kust sa selle said?
-Kaltsukast ostsin
-Millisest
-Mingist Räpina kaltsukast
-Millisest neist?
Maisaaaru. Kui inimene nagu jagab kaltsukate pointi, on mõnes sees käinud ja aimab, kuidas need toimivad, miks ta tuleb nende küsimustega. See pole ju nagu ta saaks minna sinna kaltsukasse, kust ma selle laheda asja sain ja endale ka sellise osta. Seal pole enam selliseid. Ma ostsin selle sealt juba ära. Nagu juuresoleval pildil näha, eksole. Eriti veel siis, kui see asi on iseäranis kaltsukane. Siis pole ju vahet, millilest neist ma selle sain. Igas kaltsukas on iseäranis kaltsukasi asju.

Hommik venis. Ma läksin peavaluga magama ja see oli hommikul veel seal. Kuigi ma tegin enne magama jäämist endaga kokkuleppe, et hommikul on peavalu kadunud. Ma ei pea kokkulepetest väga hästi kinni. Magasin tund aega plaanitust kauem, hea uni oli. Ajasin Koidu pool tundi plaanitust hiljem üles. Koit hakkas kohe piire testima. Tahan tervet multikat ära vaadata. Tahan hommikul kodus süüa. Tahan seda mängu ‘lõpuni’ mängida. Ja ma ei viitsinud. Helistasin ja ütsin, et me sööme hommikust kodus. Siis me jonnisime natuke veel, sest maailm lissalt on selline ebaõiglane koht. Kell oli kusagil loeng-juba-käib koha peal, kui emme helistas. Ma olin veel lasteaia õue peal. Ma ei tahtnudki enam loengusse minna. Tuju oli kuidagi sealmaal. Umbes asjaolud, et see on see loeng, kus ma olen juba käinud ja et see on selles halvas kajavas klassis ja ma istun paha koha peal seal jne. Läksin hoopis paari kaltsukasse ja vaatasin, et neil on aint nõmedad mütsid. Mul on mütsi vaja. Miks on inimesed keset nädalat keset tööpäeva nendes äkastes kaltsukates? Kas teil midagi targemat ei ole teha? Raamatukogu kõrvalt, kasutatud raamatute poest ostsin Sipsiku raamatu. Mitte mingi kõrgelt arenenud huumorisoone pärast, ma tegelt ka tahaksin seda lapsele ette lugeda. Raamat on äge. Nende siniste kaantega ja see kuu peal pikutav triibulise kostüümiga kutt ja puha. See õige. Vahtisin puhkeruumis, testisin kohviautomaadi peal oma värsket kliendikaarti. Panin raha ja siis kulutasin seda sealt pealt. Lahe oli. Kohv oli mudugi jahune nagu tavaliselt, aga see pole oluline. Punk on põhiline. Viiendat aastat samas teaduskonnas ja mul on juba(?) siginenud mõned tuttavad, kellega vahetunnis juttu ajada. Jee. Inimesed on tore. Siis tuli üks loeng vahele ja siis ma pidasin kümneka pargis piknikku. Kümneka park on see, kus on tolle kuti kuju, kes on kümneka peal. Hurt? See ongi piknikukoht. Üks kontsadega tüdruk sõi jogurtit ja üks tutika läpakaga kutt sõi võileibu. Mina sõin tšillipipraga ülevürtsitatud riisivärgeldust. Külm oli. Käisin korra veel oma majas ka. Jätsin Liisi konspekti valvelauda ja tõestasin muuhulgas, et a on väiksem kui b parajasti siis, kui b miinus a on positiivne. Paar supremumite tüüpülesannet vaatsin ka. Ja vaatasin niisama ühte punkti. Nuputamisülesannetest ei saa jagu ja tüüpülesanded tunduvad nagu aja raiskamine. Kunagi ma rahul ei ole. Rahuldamatu. Tudi tuli peale ja ma tulin koju tudima. Telefoni panin hääletuks. See ei läinud hääletuks. Sain sellest aru, kui Vahur mu pool tundi enne plaanitud ärkamisaega üles ajas. Proovi kunagi läbi une Vahuriga rääkida ja vaata siis, kui paljust sa aru saad. Oh... See on üks pikk päevakaja. Üks kuramuse pikk päev on ka. Koidu tõin ära. Ta oli spordipäeval mingi esimese koha saanud. Mul oli kohe üleni uhke tunne. Mis on tegelt natuke tobe, sest mina isiklikult pole midagi teinud selleks, et mu laps hästi paigalt kaugust hüppaks. Võinoh, peale selle, et ma ta valmis meisterdasin ja elus olen hoidnud. (heh, ma sain praegu sellest wordi suurtähtede asjast mingi klahvikombinatsiooniga kogemata lahti) Seisan poe ees, söön kamatahvlit ja mul on tunne, et telefon on küll hääletu, aga keegi helistab. Ja mul oli õigus. See oli päris lahe moment. Aivi tahtis mingit filmi. Videolaenutuses polnud seda. Neil polnud pooli asju. Ma kahtlustasin, et see naine seal leti taga ei trükkindki midagi sisse. Või chattis oma sõpradega natuke, kui ma talt mõne filmi kohta küsisin. See totaalselt valesti kirjutamise variant on ka. Sest kõik inimesed ei oskagi inglise keelt. Siis nad olid meie filmiringi ilma meile teatamata tund aega edasi kolinud. Maiviitsind filmi vaadata. Mul oli siuke kohviisu. Film pold ka väga minu maitse.

Nüüd ma olen kodus ja mul on kohv. See lõhnab hästi. Ma ilmselt olen selle kohta juba maininud, aga ma mainin igaksjuhuks uuesti. Hästi edasiviiv on õhtul hilja magama minna. Niguinii on hommikul raske ärgata, ükskõik mis kell magama minna. Võinoh, kell kaheksa magama minekut ma pole veel proovinud. Aga vahet pole, kas kümme või pool kaks, hommikud on ikka ilge uim. Pool kaks magama mineku kasuks räägib see, et siis saan ma suurema tõenäosusega midagi ära teha. Päev on nagu pikem. Kuigi suur osa ära tehtavast koosneb Wikipediast artiklite lugemisest ja blogimisest. Suur osa, mitte kõik. Pealegi on Wikipedia kah nagu tark ja puha.

Noore Trubetsky hääl mulle läbi klappide kõrva sosistamas...

Oh-hissand, mulle tuleb nii kohutavalt palju spämmi listikirju. Päris ära blokkida ka ei saa, sest noorsootöö värk. Peaks vaatama, gmailil on äkki mingi kohe-kaustadesse-sortimine. Võiks olla.

Õujeah, mul oli Uru värkide tegemisest Aivide printer endapool ja ma sain oma kooliasjad ära printida enne, kui nad selle tagasi võtsid. Kunagi, kui ma leian kellegi, kes pole absoluutselt veendunud, et ma talle sitta keerama kakkan ja on seega nõus mulle õppelaenu käendama, ostan endale ka. Printeri. Siis ma olengi lahe. Siis on mul Päris Oma Printer ja ma võin sellega printida millal iganes mul vaja on. Võin sinna oma prinditut niikauaks vedelema jätta, kui tahan. Mis tuletab mulle meelde... Urus on tegelt vist mingid annetatud printerid, mis sealsete arvutipannidega ei tööta. Ja kuna ma Uru heaks ka pean päris tihti printima, oleks igati korrektne üks sealt endale vinnata.

Aga õppelaenu on mul ikka vaja. Mingi terve karja asjade pärast. Mai viitsi praegu loetelu teha.

Peaks nüüd asjalikuks kukkuma. Algebra... või see mõõduvärgeldus – selles on küsimus.

Ma mõtlesin enne natuke oma 'ideaalmehe' tingimustele ja tajusin õudusega, et sellistele tingimustele vastavaid pole olemas. Ja kui keegi korraks ongi selline, lõpetab ta kohe plõksatusega eksisteerimise, sest ta on lihtsalt liiga hea. Nagu õhupall läheb katki, kui ta on liiga täis. Liiga head õiged sobivad inimesed teevad kah plõks. Kindlasti teevad.