Sellest pidi tulema üks rahulik päev. Peaaegu nagu oligi. Sest ainult kaks loengut, millest üks jäi justkui ära. Selles mõttes, et asendusõppejõud tegi oma leivanumbri – rääkis pooleteisttunnise loengu asemel viisteist minutit sellest, mis on võrdumine ja mis on võrrand. Tegi ühe tabeli ja viskas paarkolm kildu, mis on vähemalt neli aastat vanad. Ma tean, et on. Ma olin seal... Selline üleni mõnus loeng-jäi-ära olemine oli puhkeruumis pärast. Seltskondlik ja puha. Mulle meeldis. Siis tuli see slaididelt mahalugemise loeng ja kõik. Lühike koolipäev. Läksin noorsooteenistusse. See polnud mõnus. Ma arvan, et kui on olemas mõnusa vastandsõna, mis hästi täpselt annab edasi mõnusa puudumist, siis see sõna käib siia. Ei olnud midagi otseselt pahasti, mõnus ei olnud. Tulin koju ja leidsin, et kõik. Mina rohkem ei jõua. Nüüd ma ei tee enam mitu tundi mitte kui midagi. Ja siis tuli mulle meelde, et ma pean ju endale filmiringi ajaks võtme sebima. Sebisin. Sain vahepeal ühe telefonikõne, mis tähendas, et nüüd ma teen kohe mitu tundi väga paljut. Proovisin korraks seda magamise asja, aga ei töötand. Korjasin lapse lasteaiast üles ja läksin Salmesse. Tegin tööd. Kirjutasin asju. Väsitasin ennast liiga ära. Mingi hetk tuli meelde, et ma pidin ju filmi näitama. Ja ma lihtsalt otsustasin mitte. Sest mul oli miljon asja käsil. Eriti nõme oleks kah olnud kogu asi pooleli jätta ja sinna minna ja näiteks avastada, et Mitte Kedagi pole ja Kõik Ilmaasjata. Ma loodan, et teised ka mõtlesid nii. Pärast tuli mudugi Oliver ja vein ja kõik sellega kaasnev. Aga väsinud olen ma küll.
Arva ära, kui palju ma täna integraali ülesandeid sain lahendada. Paku, mitu tõestust ma läbi vaatasin. Homme hakkan tubliks. Homme võtan ennast kokku. Homme teen kooliajal kooliasju ja siis pole see maailmalõpp, kui igast jobud kogu mu koolivälise aja tegevusi täis toppida otsustavad.
Muidu ma mõtlen, et mulle üldiselt naised meeldivad. Nagu inimestena. Ilusad toredad huvitavad olevused. Aga mõnikord mõnda üleni ärahullunud eksemplari nähes mõtlen, et ma tean küll, miks mulle mehed natuke rohkem meeldivad. Nagu inimestena.
Slaididelt maha lugemise loengud ongi kõige mõttetum asi.
Ma just avastasin, et peaks oma sõnavaras sõna ‘jobu’ kõrval kasutusele võtma ka sõna ‘tropp’. See on nii hea sõna lihtsalt. Hea tropp. Mingid tropid koos. Tropikari. Maisaa mööda, mingi tropp on ees. Kas sa pead selline tropp olema? Kui ma kunagi kirjutan raamatu sellest, kuidas kaotada sõpru ja mõjutada inimesi sind vältima, siis sellised asjad lähevad sinna sisse. Kindlasti.
Mis värk on inimestega, kes koguaeg tulevad mulle üleni vaimustunult xkcd koomiksitest rääkima? Kas see on nii mõeldamatu, et ma võiksin juba sellest kuulnud olla? See on nagu: uuu teadkui lahe asi on olemas – gmail! Või: sai kujuta ette, mis ägedat asja ma sulle nüüd tutvustan – wikipedia!
Kaneeli ja munaga praetud sai on nii vanaemalik toit. Selles mõttes, et hästi klassikaline, parajalt magus, lihtne teha ja kuidagi selline soojust täis. Eriti hea piimaga.
Rollimängijatel on ju päris nimed ka. Eesnimed ja perekonnanimed. Nagu tavalistel inimestelgi.
Tuba on ilge seapesa ja mul on sellest nii ükskõik. Registreerisin ära, et millalgi peaks jälle koristama ja kogulugu. Niikaua töötab, kui ma midagi olulist ära kaotan või keegi külla tulla otsustab. Aga kuna ma pesin umbes liiga palju pesu ära nädalavahetusel ja panin selle umbes igale poole kuivama rippuma, ei ole kaotamisest juttu. Ainult leidmine. Kõik kohad on asju täis.
Comments
Post a Comment