Ma arvan, et tänase päeva kõrghetk oli see, kui nad hakkasid puhkeruumis kitarri mängima. Ma tükk aega üritasin mingit võrdlust välja mõelda. Mees kitarriga on nagu naine miniseelikuga? Kui mees võtab kitarri ja hakkab seda tinistama, on nagu naine tõuseb püsti ja hakkab seksikalt tantsima? Ei. Pole sellist võrdlust. Mul on ebanormaalne minu tahtele mitte alluv muusikute lembus. Töötab peaaegu iga kord. Üks neist, kes mängisid, oli see kutt, kelle nime ma tegelt tean, aga alati ära unustan. Ja üks teine, keda mai teagi vist. Oh... hästi mõnus igatahes.
Tegelt oli terve tänane päev suht tore. Kaks psühhiloengut, kuhu ma kohale jõudsin, olid täiesti rahuldustpakkuvad. Üks analüüsi praks, kuhu ma samuti jõudsin, oli natuke vähem rahuldustpakkuv. Oleks võinud rohkem olla. Ja väkk-väkk. Selles aines on, eksole, suulised ettekanded. Kui see sulle natu tuttav tundub praegu, siis seda just selle pärast, et ma olen sel teemal ennegi halanud. Sest see pole mul kaugeltki mitte esimene kord selle ainega tegemist teha. Igatahes. Oleks pidand eelmine kord ära tegema. Sest eelmine aasta olid mul mõlemad ettekande teemad üleni toredad. See aasta on Taylori valemi kohta. Mul on peaaegu et allergia selle suhtes juba.
Inimesed naeratavad mulle tänaval.
Selles seebis on see mees, kes on hästi... veider. Noh, nad on seal kõik hästi veidrad. Aga see on kohe iseäranis. Igatahes, ta on pungil igast kasutuid väheteada fakte asjade kohta. Muuhulgas mainis ta ükspäev, et romantiline armastus mõeldi välja alles 14. sajandil. Mis paneb nagu mõtlema. Noh, seal on variant, et inimesed arenevad. Nende mõistus ja värgid seal ümber arenevad aja jooksul, põlvkondade jooksul. Ja et enne seda nad lissalt polnud võimelised romantiliseks armastuseks. Pea lissalt ei võtnud veel nii palju. Siis on see variant, et romantilist armastust polegi olemas. Et mingi kutt mõtles selle välja ja kõik leidsid umbes “Vot, see oleks küll tore asi, millega ennast hulluks ajada. Teeme seda.” Ja siis oligi. Ja nüüd kõik käivad ringi ja obsessivad mingi asja pärast, mida tegelt olemas pole. Millegi pärast, mille üks haige kutt lissalt ühel hommikul välja mõtles. Tõenäoliselt enda lõbuks. See oleks juba naljakas. Mingit sellist pikaringiga veidrat kaudu naljakas.
Kui natuke selle peale mõelda, on paljud asjad natuke naljakad. Kuigi nad ei tundu naljakad. Neid saab naljakateks mõelda. Ükskord nad rääkisid inimeste kaitsemehhanismidest. Ühes loengus. Vaata, mõni on enesekaitseks ülbe, mõni on lausa vastik. Dr. House näiteks. Mõned inimesed väldivad enesekaitseks lähedasi suhteid. Mõned teesklevad, et probleemi ei ole. Mõned projetseerivad oma probleemid teiste peale. Need on kõik ‘haiged’ viisid toime tulemiseks. Aga huumor on ‘terve’ enesekaitse mehhanism. Terve olemine pole sugugi lihtne. Võtab palju mõttetööd. Nää, tsitaat kah: “The world is a tragedy to those who feel, but a comedy to those who think.” Horace Walpoe.
Vastik tädi. Ma võtan ruumi sisenedes oma kossid jalast ära. Sest nad on soojad ja suured. Nad on aint õues käimiseks mugavad. Tädi hakkab tänitama, et ma ei võtaks ära, sest keegi teine ei võta ja mu sokid saavad mustaks. Ma üritan talle selgitada, et ma ei hooli sellest, ma tahan saapaid ära võtta. Aga mul ei lasta seletada. Väidab, et ma tulen pärast pahanama, kui põrand porine on. Ja kuidas ma aru ei saa, et seal ei pea jalast ära võtma. Kuidas mulle kohale ei jõua, et jalast ära võtmise kohustus algab teises kohas. Ja ma tunnen, kuidas ma tahan ta peale käratada. Sest kui ta on kõik selle ära öelnud ja ma olen sõbralikult naeratades oma lauset alustanud, segab ta mulle vahele ja hakkab otsast peale ilma hingamispausideta täpselt sedasama juttu ajama. Otsast peale. Kuigi ma kuulsin. Kuulasin. Vaatasin talle otsa, kui ta seda esimene kord rääkis. Eeh.
Pirn läks läbi praegu. See teeb mu silmadele paha, kui ma pimedas toas ekraani vaatan. Katsed on näidanud. Katsed on ka näidanud, et ma ehmun. Pirni plõksatuse peale ehmusin. Tiit hiilis selja tagant ligi ja ütles ‘Tere’, ma ehmusin. Ukselukk parandati ära, naaber ei teadnud koodi ja koputas minu akna peale, mina ehmusin. Ehmumine on natuke nagu aevastamine. Korra või kaks on üleni mõnus, aga liiga palju on liiga palju.
Mul on läpaka kotti vaja. See on juba tobe. Läpakas on nii raske ja mul on teda nii kohutavalt vaja kogu aeg. Päris tihti igatahes. See laste ranits, mille ma läppari tassimiseks kunagi ostsin, on maksimaalselt ebamugav. Laheda olemisega, värviline. Mingid tegelaste pildid on peal ja helkuritega klõpsatavad pandlad. Aga kuramuse ebamugav. Nurgeline, suur ja apselluutselt valede rihmadega.
Comments
Post a Comment