Tuesday, September 23, 2008

tegelt ei pea iga päev kirjutama



Matemaatika on mõnus. Ma võin minna ja öelda: “Mul on siin idee, kuidas seda teoreemi tõestada. Vaata, palun, kus ma vea teen.” Ja keegi saab osutada mu veale. Ja mina saan oma viga parandada. Kui ma tahan. Ma saan tulla mõtte peale ja selle paikapidavust kohe kontrollida. Ma saan leida probleemidele lahenduse. Või öelda, et need pole lahenduvad, mis teeb nad veel toredamaks.

Ma ei lähe kellelegi ütlema: “Mul on idee, kuidas maailma paremaks muuta. Vaata, palun, kus ma vea teen.” Kui ma tulen mingi suvalise elu kohta käiva mõtte peale, ei saa ma alati kortrollida selle paikapidavust. Näiteks PostSecretist üles korjatud mõte: star wars fans make the best lovers. Võid ju proovida selle paikapidavust kontrollida. Halvasti on siis, kui see paika ei pea. Probleemidel on alati lahendused. Liiga palju lahendusi. Keegi tavaliselt ei tea, mis on õige lahendus. Life is complex.

Koolipäev oli tore. Tuttava koolikaaslase keskmine kiirus minu märkamisest minu ära tundmiseni oli umbes 10 sekundit. See on päris pikk aeg, kui seda kasutada pikalt arusaamatult jõllitamiseks. Heh. Parukad on lahedad.

Mäletad, alguses oli nii, et peaaegu kellelgi polnud mobiili ja siis mõnel oli ja see oli üleni tuus. Siis läks see kippelt üle sellele, et kõikidel on mobiilid. Ka nendel, kellel tegelt vaja ei olnud. Ja suht varsti jõudsime selleni, et me ei kujuta enam oma elu ette ilma mobiilita. Läpakatega on mingi sarnane asjade käik. Esialgu üleni tuusast ainult priviligeeritud inimestele võimalikust luksusest on saanud see asi, mis kõigil on. Kaugel ei ole ajad, kui me ei kujuta enam oma elu ilma läpakata ette. Kas me muutume järjest osavamaks või järjest abitumaks? Mõlemat pidi ilmselt.

Ma olen pungil sisekujundus-ideid. Mõtlen, et kui kunagi mingi rahalaevaga pihta saan JA samal ajal kõriauguni võlgades ei viskle, asun midagi neist ellu viima. Näiteks on mul kinnisidee hele-hele roosast vannitoast. Nii õrnalt roosast, et see tundub peaaegu nagu valge. See oleks nii kuramuse ilus. Sobiks sitaks hästi. Sünged vannitoad ei ole õige asi. Eriti veel selle pärast, et vannituba on niigi pime. Ilma akendeda karp. Sünged magamistoad on teine asi. Selleni on veel aega. Esialgu on mu magamistuba ka kontor, elutuba, külaliste vastuvõtu ruum, raamatukogu, lastetuba, lapse magamistuba, garderoob ja kõikmisveel. Ja tegelikult lissalt üks hästi mõnus tuba kah sinnajuurde. Elektriklaver on puudu. Ja tegelt, kuinüüd aus olla, võiks seal üks tugitool ka olla. Mis mudugi tähendab, et ma peaksin ohverdama oma 2x2 voodi. Tuleks toime küll. Keegi ei taha üleni äraväsinud madalat punast diivanvoodit vahetada ühe raudotstega voodi, elektriklaveri ja tugitooli vastu? Arvasingi.

Passin praegu Tähes. Varsti lähen ära kah. Maitea wifi parooli. Mudu passiks kauem ilmselt.

Õlad valutavad. Kahe liiga raske õlakotiga ei ole tervislik linna peal käia. Maisaaaru, miks ma üldse täna läpakat kaasa vedisin. Noh, peale selle, et ma sain siis päevotsa oma e-mailidel silma peal hoida ja kohe värskelt teada, milleks mind kohustatakse ja mida mul veel teha on vaja. Poleks läpakat kaasas olnud, oleksin alles õhtul väsinu ja tüdinuna kõigest sellest teada saanud. Selles mõttes on natu kasulik vist jah.

Mis vahet on koolis hästi õppivatel ja mitte nii hästi õppivatel tudengitel? Hästi õppivad kasutavad tihti oma vaba aega koolis õpitu omavahel arutamiseks. Mitte nii hästi õppivad kasutavad oma vaba aega muuhulgas kooli nõmeduse arutamiseks. Kumba pidi see on? Kas see on nii, et kui häid tulemusi ei ole, ei paku õpitu rõõmu ega pane vabal ajal selle peale mõtlema. Või hoopis nii, et kui kogu aeg virised, kui nõmedad kõik tunnid on, tulevad halvad tulemused ka. Hmm ja on veel variant, et inimsordid. Hästiõppivad on sagedamini sellest huvitatud ja halvemini õppijad on huvitatud muudest asjadest. Näiteks sellised sordid... Ma tahaksin olla nende hulgas, kes hästi õpivad. Nii nunnu olengi. Mitte selle pärast, et häid hindeid saada ja eeskujulik laps olla, keda sugulastele eputada. Hoopis selle pärast, et need inimesed on lahedamad. Inimesed, kes oma alast huvitatud on ja sellest (mitte selle nõmedusest) rääkida tahavad. Marvan. Võib küll olla selle pärast. Jätame korraks kõrvale asjaolu, et tavaliselt on vahetunnis kooliasjadest rääkijad poisid ja asjade pärast vingujad tüdrukud ja mina üldiselt eelistan siiski meeste seltskonda. Üldiselt.

“Ma ei saa sulle seda nalja rääkida. Kui sa oleksid mõnest teisest soost, siis ma räägiksin.”

Mängisin Koiduga Aliast. Laste oma. Seal on asjadest pildid, isegi lugeda pole vaja osata. Päris lahe mäng oli. Peaks seda sagedamini tegema. Õpetaks oma lapse aliaseproffiks. Nagu mina. Nagu mina. Huvitav, kas selles tehakse mingeid hulle võistlusi ka, kus saab raha, auhindu ja kuulsust? See oleks üleni lahe. Mul on just need asjad puudu. Kui kuulsus välja arvata. Kuulsusega pole mul vist midagi teha. Võibolla aint ära kasutada. Jamh, tõenäoliselt seda ma teeks, kui mul ta oleks. Või kui mingi nõme kuulsus, siis kasutaks see mind ära. Nagu ta need asjad ikka käivad. Oipagan. Lapsega aliase mängimisest sujuvalt kuulsusjanuni. Eeh. Ega ma tegelt vist kuhugi jõuda ei tahtnudki sellega. Tahtsin lissalt ära mainida.


Arva ära, kas praegu on juba öö või jah. Või kindlasti. Kolm korda võid arvata.

mm.. vaata, see on see asi, kus magatakse. Mööbliese. Selline suht pehme ja seal on tavaliselt tekk ja padi ka. Mõnikord saab sinna alla peitu ka minna, aga peal on parem. Ja see on selline... igalühel on oma. Normaalsel juhul, ma mõtlen. Tavaliselt minnakse sinna siis, kui uni tuleb. Tekk võetakse peale ja puha.

No comments:

Post a Comment