Õuu... jeah.

Arva ära, kas ma tegin oma ettekande hästi või jah? Ja ma sain kiita! Kohe pikalt ja põhjalikult aga sisukalt. Siuke rõõmurull on praegu, et tahaks kohe järgmiseks ettekandeks õppima hakata.

Tegelt võtan ar-vuti kaenlasse, kappan kusagile, kus helistada saab, söön midagi ja lähen sinnasamusessegi. Vanemuise tänaval. Vahin ühe loengu jagu seal. Saan targemaks. Siis tulen minut enne loengu lõppu sealt ära, lähen kiiresti kiiresti vinta-vänta lasteaeda, võtan lapse kaenlasse ja tulen koju tagasi. Siis võtan filmid ja lapse näpu otsa ja lähen tipatapa Tähe keskusse. Vaatan. Siis tulen koju, kirjutan järgmise aasta projektide kohta miljon teksti valmis, vaatan miljon loengut läbi, teen süüa ja koristan. Nutan üksi su pärast, eks hiljem siis näis. Algebra pärast. Ei, tegelt mitte. Tahaks nutta, aga ei saa, ei tule kasuks. Hoopis lahendan üksi tema pärast liigapalju ülesandeid ja eks hiljem siis näis, kuidas mul kontrolltöö läheb.

Mis ma veel ütlen?

Ma mäletan, et mul olid kunagi sellised asjad... nagu.. .lasmamõtlen. Nad on sellised tüdrukud, pärismitu ja ma tean isegi nende nimesid. Täitsa meeldisid mulle ja puha. Mis sõna siia käiski? Sõbrannad. Just. Ma mäletan, et mul olid kunagi sellised sõbrannad. Pole ammu ühtki kohanud. Huvitav, mis sellest saanud on.