hhhhhullumeelne

Milleks mulle töö kooli kõrvale, võid sa küsida. Milleks mulle kooli kõrvale töö, mille eest ma raha ei saa? Noh, lisaks eneseteostusele ja haiglasele eneseohverdusvajadusele, ma mõtlen. Minu puhul töötab see ka mingisuguse meeldetuletajana. Tuletab mulle meelde, et ma tahan õppida. Kui mul on palju tööd, unistan sellest, et saaksin lissalt rahus õppida. Õppida on ikka poole mõnusam kui töötada. Töötamine on nagu paigalseis ja õppimine on nagu liikumine. Paigalseisud on aint siis lahedad, kui neis mingit pinget on. Mingit särtsu. Mingit hullumeelsust kasvõi. Paigalseis paigalseisu pärast on juba nõme. Jamh, mudugi ma õpin kogu aeg. Iga töö, mida ma teen õpetab mulle midagi. Iga kuramuse asi, mida ma teen, õpetab mulle midagi. Igast väiksemastki rumalusest ja tobedusest saab midagi õppida. Vähe õpetab. Mingit kippemat tempot on vaja mu rahutule... mu rahutule... milleleiganes.

Õigesti arvasid need, kes arvasid, et mul on mingid kohustused täita ja selle asemel kirjutan mingit iba.

Vaatasin seda filmi (wikipedia link), mis Sirla mulle laenas. Päris äge film oli. Selline armas ja imelik. Selline hull ja inimlik. Hea. Aitäh, Sirla. Peakski rohkem välismaa filme vaatama. Peaks üldse rohkem filme vaatama.

Uu.. südaöö. Huvitav, kas need elektroonilised esitamise huinjaad lähvad kuupäeva järgi lukku? Ei läindki.


Nii. Mis ma nüüd teen? Ahjaa, ma pidin homse koolipäeva pärast hädaldama. Hädaldamist alga-kolm-neli: oh, kui raske koolipäev mul homme on. See algab kell kaheksa ja ei saa enne kuut läbi. See on tihedalt tunde täis. Ilma aukudeta 10-tunnine koolipäev. Neljapäeval, kujutadsaette. Ma olin eile juba sellest nädalast väsinud. Ma pean kaks toidukorda kooli kaasa vedama, et mitte nälga surra või olla sunnitud kooli kohvikusse raha viima. Pealegi on mul homme kaks tunnikat jälle. Pealegi pole mul praegu üldse aega algebra tunnikaks õppida, mul on teisipäeval kontrolltöö JA ettekanne. Savahi raiska. Kaks kurja asja. Samal päeval. Enne seda, esmaspäeval siis, on kontrolltöö, milleks peaks kah juba praegu valmistuma. Aga samal ajal... Ma tõepoolest parema meelega õpin kui teen urutööd. Vähemalt pole mul õppides tunne, et see kõik läheb hukka ja raisku ja kelleleiganes ma seda teen, ei hinda seda ja ei hakka ka kunagi. Sest õpin ma endale ja mõnikord õpetajatele. Ja kui ma seda hästi teen, siis tuleb selle hindamine ka ja täitsa hea. Ja mõnikord piisav.

Täiesti jube, milline koletis ma olen, kui mul mingi asi hinge närib. Mingi mure südame peal on. Mingi häda kaelas. Ma aint karjuks inimeste peale. Nähvaks. Õelutseks. Maisaaaru, kuidas mõned saavad kogu aeg kõigi vastu nii uskumatult nunnud lahked ja head olla. Kas neil siis ühtki hulluks ajavat hingenärijat ei ole?

Ma kas olen ennast hästi objektiivselt vaadelda oskav pealetükkiv ahistaja-jälitaja. Või mul on midagi viga, et ma endale midagi sellist ette kujutada taipan.

Ja tegelt ma tean, et inimesed, kes oma tööd ei salli ja selle pärast koguaeg hädaldavad, on nõmedad.
Ja inimesed, kes oma tööd täiega armastavad, on juba selle pärast täiega armastusväärsed.
Mingi vahepealne on mudugi kuskil seal vahepeal.

Koostöös Tiiduga sai täna välja töötatud suurepärane enesepiinamismeetod. Selleks on enesepiinajale vaja valusat lahkuminekut. On vaja, et maha jätmine oleks toimunud näiteks üle MSNi või millegi sellise. Piinamine toimub nii, et piinatav isik mitte ainult ei mõtle selle korra peale, kui teda maha jäeti. Mitte ainult ei meenuta seda. Ta istub arvuti taha ja loeb sinna salvestunud saatuslikku vestlust uuesti üle. Iga sõna ja lauset, mis tookord öeldud sai. Täpselt selles sõnastuses. Korduvalt, kui vaja. Nii julm. Ärge seda kodus järgi proovige.

Nää, üks rõõmustav asi tuli ka meelde. Neliteist punkti ettekande eest. Sellesama, millest ma rääkisin ükskord. Viisteist oli maksimum. Maolen ikka nii lahe. (kepsutab rõõmsalt)

Nüüd ma hakkan endale homseks süüa tegema.