Wednesday, October 22, 2008

õigejah, ma eile juba kirjutasin...

...korra tundus, et pole ammu midagi öelnud.

Nüüd on see siis kätte jõudnud. Keegi oli minu parkimiskoha hõivanud. Mina olen sinna alati parkinud ja täna oli seal kellegi teise ratas. Ja ma olin sunnitud mingi ebamugava koha peale parkima. Päris kentsakas. Peaaegu proovisin aru saada nendest tüüpidest, kes alati autoga sõites ennast selliste asjade pärast närvi ajavad. Mitte päris minu rida. Sest see pole tegelt üldse nii oluline. See oleks olulisem, kui ma natuke rohkem peast segi oleksin. Näiteks täiesti võimetu mitme ühesuguse päeva vahele ühte teistsugust päeva tegema. Näiteks võimetu oma ratast mõne teise koha peale jätma või teda sealt pärast üles leidma. Jamh, ma pean parkimiskoha pärast endast välja minevaid inimesi peast segi olevateks.

Nää, kui pikk lõik eimillestki.

Mh. Ma loen Goblini blogi ja siis tunnen ise kirjutama hakates ennast hästi rumalana järsku. Mitte sellepärast, et minu maailmas ‘kirjutab palju keerulisi sõnu pikkades lausetes’ = ‘on hästi tark’. Mingi muu asja pärast. Aga selle koha pealt olen ma osav küll. Enda rumalana tundmine, sest keegi teine. Iseenesest üksi olles on mul täitsa tark olla. Aga siis tulevad need teised närakad ja nemad on üleni kõike lugenud ja igal pool käinud ja kõike teinud. Omavad poolte asjade kohta mingit sügavat keerulise põhjendusega seisukohta ja oskavad iga nähtuse kohta midagi eriti sarkastilist öelda. Loevad ilukirjandust võõras keeles ja teaduskirjandust veel võõramas. Oskavad lennata ja muutuvad soovi korral nähtamatuks. Vastikud lapsgeeniused.

Miks ringitõmbav naine on lits ja ringi tõmbav mees ägemees? Sest kui sul on võti, mis avab iga luku, on see sul ikka kuramuse lahe võti. Kui sul on lukk, mida avab iga võti, on sul lissalt halb lukk. Mingi nii vana nali. Vahel tuleb vanu nalju ka uuesti rääkida. Eriti äge, kui neid rääkida täiesti vales kontekstis. Või üldse mitte kontekstis. Lahtiselt. Lahtised vanad naljad. Suvalises kohas. Seoses mittemillegagi.

Koit tegi ühe eriti ägeda draakoni savist. Aga fotoka aku sai tühjaks.

Ma tegin eile nii hea söögi. Lasmamõtlen, kuidas see käiski. Riisi keetsin, see oli tavaline. Aga panniga tegin sellist asja, et panin sinna sulatatud või sisse küdema ühe lilla sibula tükelduse ja ühe küüslauguküüne. Või kaks, maitea, Ivi lõikus. Siis. Siis ma panin sinna sekka liharibad. Tõenäoliselt siga, ilma pekita. Praadisin neid seal natuke ja vaatsin, et nõmedaks läheb niimoodi. Kallasin kogu värgi sellesse väiksesse potti. Ühte taipärast kastet purgist sinna sekka. Salvesti oma äkki. See on tai-pärane. Sest natuke magus on. Aga täiesti talutaval määral vürtsikas ja seda erilist nõksu ei ole juures, mis päris Tai toidul on. Või tuleb see nõksu tunne aint siis, kui seda õiges kliimas tarvitada. Igatahes, siis ma sattusin hoogu ja kallasin sinna sekka veel tomatipastat, kus olid tomatiseemned sees ja Sweet Chili Sauce’i hästipalju ja suhkrut ja soola ja värke. Siis kõiki neid samu asju veel mingis teises järjestuses. Ja vot siis tuligi sitaks hea söök. Lastele ei maitsend. Mul oli Madli ka külas. Nad Koiduga natuke nokitsesid oma sööke ja siis kallasid selle suhkruga üle. Hea söök ei maitsegi lastele. Lapsed on mingid igava hooldekodu-toidu sööjad. Maitsetu lahja toit aint läheb.

Inimesed lõhnavad.

Ma tean juba päris mitut inimest, kes ei joo kohvi. Lasmamõtlen... mingi viit äkki. Inimesed, kes töötavad peaga, töötavad öösiti, kellel on palju põhjust oma uneaega ebatervislike meetoditega reguleerida või kellel on lissalt rohkem tegemist, kui ööpäeva sisse mahub. Ilma kohvita. Ma ei küsi siin ahastavalt, et kuidas nad küll saavad. Sest nad ilmselt saavad. Ma mõtlen mingit teist asja siin... mida ma mõtlen? Kurat. Üle läks. Midagi ei mõtle... Lähen teen oma kohvi valmis, kohe tagasi.


-------hästi pikk arvutiga, printeriga ja Picasaga kaklemise paus.---------


Tegelt ma rohkem ei viitsigi. Vaja hakata geomeetria kontrolltööks õppima.

Õhtu poole jõuab äkki mingi ports Leele sünnal tehtud pilte picasawebi. Mõni oli päris nunnu. Näiteks Pätsa on varustatud vägagi eeskujuliku pildilejäämis-võimega. Mõni kohenagu oskab. Teine asi on see, et eraldi koolipiltide albumit peaks vist alustama. Mina olengi see, kellel koolis seltsielu on.

No comments:

Post a Comment