What we need is more cowbell.
Tead, kuidas zen-meister endale hot dogi tellib? “Make me one with everything.” Täitsa lõpp kui diip.
Kas ma arvaksin, et sügise vihmas, hämaruses ja halluses on midagi kurba, kui keegi poleks mulle seda öelnud? Kui keegi poleks kunagi kirjutanud kurbi luuletusi ja laule. Kui keegi ei räägiks sügismasendusest. Kui ma poleks midagi kuulnud sellest, et lõpud on kurvad või et sügis on millegi lõpp.
Mul on täna sinised tunked. Mingi selline hoog on peal. Kapi tagumises osas olevate riiete kandmise hoog. Ma arvan, et mu kostüüm oleks kõvasti vaimukam, kui ma tegelikult ei oskaks pirni vahetada või auku seina sisse puurida. Siis oleks see üleni humoorikas. Minu jaoks mudugi.
Ei, sa ei tohi essees kasutada ühesõnalisi lauseid. Mh. Mismõttes? Kuidas ma siis kirjutan? Ma ei saa ju oma eriti räpast noortepärast stiili minetada... Peaks vist sagedamini esseesid endast välja pihustama. Siis ei ole nii abitu äkki olla. Sellest on mingi terve kari aastaid möödas, kui ma viimati essee kirjutama pidin.
Why dont'cha stay for the night. Or maybe a bite. I could show you my favourite obsession.
Tulen koolist ja pime on. Sõidan ratta esilaterna hädises valguses läbi pimeda pimeda tagahoovi. Pimeduses ootab venekeelne mees, kellel on eriti evil laugh. Ta naerab ära ja ütleb midagi iluduste kohta. Ma ei saanud rohkem aru.
Suai mak mak. Me saaks siin mingeid üldistusi juba teha selle kohta, kuidas mulle keelekümblus mõjub. Aint ühte sorti väljendeid korjan üles.
Mul oli natuke raha kõrvale pandud, selleks et minesatea. Nüüd ma siis tean. Tellisin krisost raamatu ikkagi ära. Maksab liiga palju või mitte. Sest mulle meeldivad sellised raamatud. Tegelt on terve kari siuksi raamatuid olemas. Raamatud, mis ongi mõeldud matemaatikute meele lahutamiseks. Nii hullu lahe, marvan. Sest kui matemaatik minus on oma meelt saanud lahutada, on mul kokkuvõttes päris tore olla. Muidu ka, aga siis eriti.
Tead, kuidas zen-meister endale hot dogi tellib? “Make me one with everything.” Täitsa lõpp kui diip.
Kas ma arvaksin, et sügise vihmas, hämaruses ja halluses on midagi kurba, kui keegi poleks mulle seda öelnud? Kui keegi poleks kunagi kirjutanud kurbi luuletusi ja laule. Kui keegi ei räägiks sügismasendusest. Kui ma poleks midagi kuulnud sellest, et lõpud on kurvad või et sügis on millegi lõpp.
Mul on täna sinised tunked. Mingi selline hoog on peal. Kapi tagumises osas olevate riiete kandmise hoog. Ma arvan, et mu kostüüm oleks kõvasti vaimukam, kui ma tegelikult ei oskaks pirni vahetada või auku seina sisse puurida. Siis oleks see üleni humoorikas. Minu jaoks mudugi.
Ei, sa ei tohi essees kasutada ühesõnalisi lauseid. Mh. Mismõttes? Kuidas ma siis kirjutan? Ma ei saa ju oma eriti räpast noortepärast stiili minetada... Peaks vist sagedamini esseesid endast välja pihustama. Siis ei ole nii abitu äkki olla. Sellest on mingi terve kari aastaid möödas, kui ma viimati essee kirjutama pidin.
Why dont'cha stay for the night. Or maybe a bite. I could show you my favourite obsession.
Tulen koolist ja pime on. Sõidan ratta esilaterna hädises valguses läbi pimeda pimeda tagahoovi. Pimeduses ootab venekeelne mees, kellel on eriti evil laugh. Ta naerab ära ja ütleb midagi iluduste kohta. Ma ei saanud rohkem aru.
Suai mak mak. Me saaks siin mingeid üldistusi juba teha selle kohta, kuidas mulle keelekümblus mõjub. Aint ühte sorti väljendeid korjan üles.
Mul oli natuke raha kõrvale pandud, selleks et minesatea. Nüüd ma siis tean. Tellisin krisost raamatu ikkagi ära. Maksab liiga palju või mitte. Sest mulle meeldivad sellised raamatud. Tegelt on terve kari siuksi raamatuid olemas. Raamatud, mis ongi mõeldud matemaatikute meele lahutamiseks. Nii hullu lahe, marvan. Sest kui matemaatik minus on oma meelt saanud lahutada, on mul kokkuvõttes päris tore olla. Muidu ka, aga siis eriti.
Comments
Post a Comment