ma olen sinu -bebop alula-

Mul on mingi värk mantlitega. Eksole, mul on umbes poolte asjadega mingi värk. Mantlitega on see, et nad on ilusad. Meeldivad mulle. Umbes suve algusest olen käinud selle õhukese tumehalliga ja nüüd ongi see aeg kätte tulnud. Külm on ja puha. Ostsin uue mantli. Tervelt 50 krooni maksis ja on täiesti taevalik. Samblaroheline velvetmantel. Täiesti armastusväärne. Ilusa suure kraega. Suurte taskutega. Ja parajate varrukatega, mis on tähtis näitaja. Oh, kui hea meel mul selle üle on.

Teile on määratud õppetoetus. (rõõmustab ennast ogaraks)

Hambaarst andis mõista, et millalgi päris varsti võib juhtuda, et üks hammas saabki terveks ravitud. Mis on üleni tore asi, sest hambaarsti juures pole üldse lahe. Mingid inimesed mu suu kallal. Tund aega järjest. Kuigi tegelikult on mul üleni tore hambaarst. Hästi armas ja arvestav. Kannatlik ja hea. Ma eelistaksin siiski teda kõvasti harvemini näha.

Ma avastasin hiljuti ennast olemas selle koha peal, kus ma saan ja oskan teistele inimestele algebrat õpetada. Mitte päris õpetada, aga aidata ülesannete lahendamisel. Seletada mingeid asju inimestele arusaadavaks. Mina. Algebra. Nagu mismõttes?

Rocky Horrorit tuleb vähemalt korra aastas uuesti vaadata. Soovitatavalt koos teiste inimestega ja vastavas riietuses. Sain täna mingite inimestega endapool kokku ja me rääkisime sellest. Isegi kuupäeva mõtsime välja. Ma sulle pärast räägin. Siis kui me natu rohkem juba korraldand oleme. Umbes asukoht ja puha.

Diibid salapärased keerulise sisemaailmaga tõsised-tõsised mehed.

Tantsida tahaks. Mis tuletab mulle meelde. Vaata, aju on ju mingitest osadest koosnev. Ja igal osal on mingi oma funktsioon, oma vastutusala. (See on see koht, kus ma peaksin täpsemaid termineid teadma, koolis käiv tüdruk, nagumaolen. Mängime korraks, et ma tean neid.) Paistis peaaegu, et see aju piirkond, mis vastutab rütmitaju ja koordinatsiooni eest on seesama, kuhu alkohol mõjub. See ju tähendab, et purjus inimene ei saagi hästi tantsida. Sest mis see tantsimine muud on, kui rütmitaju ja koordinatsioon. Inimesed lissalt pole nii ehitatud, et purjus peaga hästi tantsida. Ise selle peale ei tule. Sest ennast ju ei näe. Nojah, eks teised inimesed tantsivad purjutena päris halvasti, aga teised ju inimesed tantsivadki päris halvasti. Halvasti või veel halvemini, suurt vahet ei ole. Et see on siis hoopis ebaadekvaatseks joodud aju illusioon, et pärast kahte tekiilat on läheb tantsimine kuidagi paremini.... kes oleks seda osanud iial arvata.

Lühijutu võistlus. Miks on taevas sinine? Vasta sellele küsimusele võimalikult täpselt, võimalikult arusaadavalt. Tegelikult täpselt nii lihtsalt, et neljaaastane on võimeline aru saama. Võta arvesse, et ta esitab küsimusi. ‘Miks’ on kõige tavalisem. Võta arvesse, et rumalusi ja muinasjutte ei tohi kasutada. Miks on taevas sinine? – Sest see paistab nii, tegelt ei ole. – Miks? – Sest seal on palju õhukihte ja ... mingivärk ja... – Miks? – Mis miks? (sest äkki ta kaotas juba järje ja küsibki ühte asja koguaeg) – Miks seal on palju õhukihte? Miks kõik need palju kihte sinised on? – Mh. Maitea ju. – Kas keegi värvis selle siniseks? – Ei värvinud, see ise on. – Miks? Ma tahaks näha, kuidas sa sellega toime tuled nii, et laps ka lõpuks aru saab.

Ma ei tea, mida ma põhikooli füüsikatundides tegin. Asetasin õigeid nubreid õigetesse valemitesse tõenäoliselt. Teisendasin. Muretsesin oma tol ajal tohutute murede pärast, mis praegu nii tühised tunduvad ja mille pärast muretsemine neid ei muutnud. Kui siis aint hullemaks. Nagu sellega ikka on. Tead ju küll.

Ma algul mõtsin, et ma lähen rebaste peole, sest noh, niisama, võibkah. Siis ma mõtsin, et ma ei lähe mingile siuksele peole, sest daa, ega ma mõni selline pole. Nüüd ma mõtlen, et äkki ikka võiks. Minna ja kõik välja naerda. Aga samas, ega ma väga ei kipu. See pole üldse nii lihtne, kui sa arvad. See on päris keeruline.

Miks kõik alati šokeeritult karjuma hakkavad, kui ma mainin oma ideed laps balletitrenni panna?
Miks kõik alati naerma hakkavad, kui ma ütlen, et mulle meeldib Michael Jacksoni muusika?

Kusagil päraperses kaugel linnaosas on tänav nimega Rõõmu tee. Alati, kui ma mingi iseäraliku nimega kohta näen, mõtlen, kuidas oleks seal elada. Tegelt mitte elada, vaid kuidas oleks kellelegi öelda, kus ma elan. Mul ei tule praegu ühtki teist head näidet. Aga seoses Rõõmu teega mõtsin, et sellisel juhul ma harjutaks oma koduse aadressi ütlemist sellise tooni ja näoga, et Rõõmu tee kõlaks nagu Lõbu allee või Naudingu puiestee. Siis teeks omaette tähelepanekuid inimeste võime kohta mõista mittesõnalisi sõnumeid. Ja naeraks nende üle loomulikult. Ja kohe pärast seda mõtsin, et mu koolikaaslased vist avaldavad mulle halba mõju. Šeff.

Oot, kuidas ma peaksin suurt š tähte tegema? Aa, parema shiftiga. Ma korra mõtsin, et midakuradit. Vasaku väikse sõrmega shift, parema pöidlaga altgr ja siis parema väiksega s. Just. ŠŠŠ. juŠt.

Ma hirmsasti tahtsin täna veel midagi teha. Kurat. Psühholoogiat pidin õppima. Ja nüüd on juba üleni öö. Oh... Eks ma siis magan mõni teine kord.