-Sa, musitaja, tahad ka nätsu?
-Ma pole täna ühtki musi teinud. Ma olen täitsa siivas.
-Hm... Selle järgi olen siis mina ka. Täitsa siivas.
Võrgutehnoloogia praks. Ühendused ei lähe püsti. Mingi ilge kamm on koguaeg. Loomulikult oli asi halvasti ühendatud kaablites. Mingi värk nende arvutinohikutega, nad panevad alati kõik nii, et pärast oleks hästi lihtne lahti võtta. Pidi uuesti ühendama. Ühendused ikka püsti ei läinud. Kuigi kaablid ja kinnitused said põhjalikult üle näpitud. “Ma näppisin kõik läbi, aga püsti ikka ei saanud.” (murca naerab omaette) Proovi nüüd olla, eksole.
Tüdrukud sätivad peegli ees endale salle ja rätikuid ümber. Arutlevad mingi õppeaine üle. Mingi sellise üle, millest nad juba korra läbi kukkunud on ja nüüd uuesti läbivad. “Teist korda võttes on palju parem. Palju rohkemast nagu saad aru.” Hetk hiljem on mu peas Captain Hammer laulmas “They say it’s better the second time, they say you get to do the weird stuff.”
Ma olen Lilles Urgu pugend ja vahin niisama. Keegi ei mängi minuga Aliast, sest neil on niigi hea ja mul wifit ka pole. Maitea. Ühed mängivad Magic’ut, teised mängivad Dragonit, Uku mängib mingit arvutiasja ja Vahur paneb tarka. Nagu ikka.
Vestlusmudelid. Liiga paljud vestlused lähevad mingit tüüpilist rada mööda. Mina ütlen nii ja tema ütleb nii ja siis mina ütlen nii. Iseenesest. Kord ühte moodi, teine kord teistmoodi. Aga mingil moel tüüpiliselt ikkagi. Tavaliselt sõltuvalt inimesest. Näiteks kui misiganes teemadel vesteldes toob mu kaaslane oma teguviisi põhjenduses sisse mõiste “õige”. Alati hea koht, kust kinni haarata. Ma küsin kavala naeratusega: “Aga kuidas sa tead, et see õige on.” Või midagi sellist. Sest õige ja vale on hästi huvitavad mõisted. Ja on tore kasvõi vihjamisi, isegi mitte seda väga tõsiselt võttes, seada kahtluse alla inimese “õige ja vale”. Niisama. Because I can. Nii. Siin on nüüd see koht, kus edasine vestlus läheb ühte tüüpilist moodi või teist. Esimene variant on lahedam. Mina vihjan ainuõige puudumisele ja tema aktsepteerib seda. Vestlus jätkub sõbralikus õhkkonnas. Teine variant on nõmedam. Mina vihjan ainuõige puudumisele ja tema alustab minu peale karjumist. Tuues oma “õige” põhjendusena veendumuse, et selle konkreetse jutuks olnud ja õigeks nimetatu mingi alternatiiv on tingimata vale. Mina vahetan teemat.
-Miks sa roheliste poolt hääletad?
-Sest nad ajavad õiget asja
-Kuidas sa tead, mis õige on?
-Keskerakond on ju vale.
Hästi tihti juhtub seda, et keegi ütleb mõnest oma sõbrast rääkides midagi sellist: ta võibolla paistab natuke ülbe või midagi, aga kui teda lähemalt tundma õppida, on tegelikult hästi hooliv ja armas. Äärmiselt levinud orksi testimonial’ides näiteks. Aga mujal ka. Näiteks enne kedagi kellelegi tutvustamist jagatakse eelinfot. “ära siis ehmu, ta on tegelikult hästi hooliv ja armas.” Mõtlemapanevalt tihti. Juskui mõlemapanevalt paljud inimesed oleksid sügaval sisimas tegelikult hästi hoolivad ja armsad.
Kõigepealt nad sundisid mind kohutavalt piinlikhalba 80date doom-metali videot vaatama. Nüüd nad laulavad. Ei, tegelt ka.
-----------------------------------------------------------
Ööklubi oli. Maasikas. Seal oli tore. Seal oli mitu inimest, keda ma varem näinud olin. Ja palju päriselt täiskasvanud inimesi. Muusika oli vana. See on retroklubi, eksole. I saw him dancin' there by the record machine. I knew he must 'a been about seventy. Ei, tegelt mitte nii hull. Aga mitte nii kaugel sellest küll jah.
Ma ei oleks üldse täna pärast kolmetunnist und kella kaheksasse algebra loengusse läinud, kui Margit poleks mulle kahte muffinit lubanud tuua. Nüüd ma jätan kirjutamise pooleli, sest mõned on mulle lõuna võlgu ja ma olen näljast nõrkemas. Söögi näljast. Vaata, toit. Energia ja värgid sealt tulemas. Teised vajadused on praegu teisejärgulised. Ka uni. Mu see püramiid on sihukese kentsaka kujuga vahepeal.
Freedom aint what it used to be - Billy Corgan
-Ma pole täna ühtki musi teinud. Ma olen täitsa siivas.
-Hm... Selle järgi olen siis mina ka. Täitsa siivas.
Võrgutehnoloogia praks. Ühendused ei lähe püsti. Mingi ilge kamm on koguaeg. Loomulikult oli asi halvasti ühendatud kaablites. Mingi värk nende arvutinohikutega, nad panevad alati kõik nii, et pärast oleks hästi lihtne lahti võtta. Pidi uuesti ühendama. Ühendused ikka püsti ei läinud. Kuigi kaablid ja kinnitused said põhjalikult üle näpitud. “Ma näppisin kõik läbi, aga püsti ikka ei saanud.” (murca naerab omaette) Proovi nüüd olla, eksole.
Tüdrukud sätivad peegli ees endale salle ja rätikuid ümber. Arutlevad mingi õppeaine üle. Mingi sellise üle, millest nad juba korra läbi kukkunud on ja nüüd uuesti läbivad. “Teist korda võttes on palju parem. Palju rohkemast nagu saad aru.” Hetk hiljem on mu peas Captain Hammer laulmas “They say it’s better the second time, they say you get to do the weird stuff.”
Ma olen Lilles Urgu pugend ja vahin niisama. Keegi ei mängi minuga Aliast, sest neil on niigi hea ja mul wifit ka pole. Maitea. Ühed mängivad Magic’ut, teised mängivad Dragonit, Uku mängib mingit arvutiasja ja Vahur paneb tarka. Nagu ikka.
Vestlusmudelid. Liiga paljud vestlused lähevad mingit tüüpilist rada mööda. Mina ütlen nii ja tema ütleb nii ja siis mina ütlen nii. Iseenesest. Kord ühte moodi, teine kord teistmoodi. Aga mingil moel tüüpiliselt ikkagi. Tavaliselt sõltuvalt inimesest. Näiteks kui misiganes teemadel vesteldes toob mu kaaslane oma teguviisi põhjenduses sisse mõiste “õige”. Alati hea koht, kust kinni haarata. Ma küsin kavala naeratusega: “Aga kuidas sa tead, et see õige on.” Või midagi sellist. Sest õige ja vale on hästi huvitavad mõisted. Ja on tore kasvõi vihjamisi, isegi mitte seda väga tõsiselt võttes, seada kahtluse alla inimese “õige ja vale”. Niisama. Because I can. Nii. Siin on nüüd see koht, kus edasine vestlus läheb ühte tüüpilist moodi või teist. Esimene variant on lahedam. Mina vihjan ainuõige puudumisele ja tema aktsepteerib seda. Vestlus jätkub sõbralikus õhkkonnas. Teine variant on nõmedam. Mina vihjan ainuõige puudumisele ja tema alustab minu peale karjumist. Tuues oma “õige” põhjendusena veendumuse, et selle konkreetse jutuks olnud ja õigeks nimetatu mingi alternatiiv on tingimata vale. Mina vahetan teemat.
-Miks sa roheliste poolt hääletad?
-Sest nad ajavad õiget asja
-Kuidas sa tead, mis õige on?
-Keskerakond on ju vale.
Hästi tihti juhtub seda, et keegi ütleb mõnest oma sõbrast rääkides midagi sellist: ta võibolla paistab natuke ülbe või midagi, aga kui teda lähemalt tundma õppida, on tegelikult hästi hooliv ja armas. Äärmiselt levinud orksi testimonial’ides näiteks. Aga mujal ka. Näiteks enne kedagi kellelegi tutvustamist jagatakse eelinfot. “ära siis ehmu, ta on tegelikult hästi hooliv ja armas.” Mõtlemapanevalt tihti. Juskui mõlemapanevalt paljud inimesed oleksid sügaval sisimas tegelikult hästi hoolivad ja armsad.
Kõigepealt nad sundisid mind kohutavalt piinlikhalba 80date doom-metali videot vaatama. Nüüd nad laulavad. Ei, tegelt ka.
-----------------------------------------------------------
Ööklubi oli. Maasikas. Seal oli tore. Seal oli mitu inimest, keda ma varem näinud olin. Ja palju päriselt täiskasvanud inimesi. Muusika oli vana. See on retroklubi, eksole. I saw him dancin' there by the record machine. I knew he must 'a been about seventy. Ei, tegelt mitte nii hull. Aga mitte nii kaugel sellest küll jah.
Ma ei oleks üldse täna pärast kolmetunnist und kella kaheksasse algebra loengusse läinud, kui Margit poleks mulle kahte muffinit lubanud tuua. Nüüd ma jätan kirjutamise pooleli, sest mõned on mulle lõuna võlgu ja ma olen näljast nõrkemas. Söögi näljast. Vaata, toit. Energia ja värgid sealt tulemas. Teised vajadused on praegu teisejärgulised. Ka uni. Mu see püramiid on sihukese kentsaka kujuga vahepeal.
Freedom aint what it used to be - Billy Corgan
või on enamus inimesi lihtslt nii arad, et arvavad et need teised ja võõrad või nende jaoks uued inimesed on ülbed sest need teised uued inimesed on julged või miskit. oli loogiline või maitea, ega vist....
ReplyDelete