Friday, October 03, 2008

mul on vaimukad pealkirjad otsas

Vahepeal oli niimoodi, et mul oli tuba hästi korras koguaeg. See oli nii mõnus. Minu tuba minu käe järgi ära pandud asjadega. Nagu nukumaja. Nüüd on niimoodi, et tuba on hästi sassis koguaeg. Ja see on kah mõnus. Selline ükskõikne viitsimatus midagi oma kohale panna. Mõnusalt kodune sassis pesa. Aint kooliasjad on oma koha peal. Muu on kõik laiali. Riided, raamatud, märkmepaberid, kohvitassid, lusikad...

Lab partners. Meil on ühes praktikumis mingi värk liiga paljude inimeste ja liiga väheste arvutitega. Kahekaupa peame istuma. Iga kord satub mulle mingi iseäralik kaaslane. Pärast on tükk aega imelik olla. Eelmine semester pidi veel oma pinginaabrile ennast orjaks pakkuma. Minaeitea, neil süsteemihalduritel on minu jaoks harjumatu terminoloogia.

Urg. Sa vist ei üllatu, kui ma ütlen, et mängisin aliast ja hea oli. Ma siis jätan ütlemata. (Sest üllatavate asjade ütlemine ongi ju kõiksetähtsam.) Märkimisväärne on tegelt see, et mingid teised tüübid mängisid samal ajal dragonit. Hirmus põnev oli. Ma lissalt olin samas ruumis, ma isegi ei jälginud väga süvenenult, aint paari kohta kuulsin ja see oli ikka põnev. Ah, et selle pärast nad siis teevadki seda. Hmm.. kes oleks seda osanud arvata.

Kuidas kirjutada mingit seletavat kirjeldavat teksti, mida üldse kirjutada ei taha? Tuleb lissalt hakata kirjutama. Siis natsa aja pärast kirjutamine järele jätta ja vaadata, mis sai. Tavaliselt siis ongi sainud.

Vahepeal on ikka tehtud oletusi, nagu ma ei hooliks inimestest. Eksta vist ole jah. Näiteks jätan ma siin blogis tihti nimed nimetamata, räägin aint endast. Kuigi pooli asju teen ma koos teiste inimestega. Näiteks unustan ma uute inimeste nimed ära. Tegelt ei unusta, ma isegi ei vaevu neid meelde jätma alguses. Igatahes, nüüd tuleb terve kari nimesid. Kah mudugi sügavalt enesekeskse teemaga seoses. Saaks lausa öelda, et kuigi ma inimestest ei hooli, on mul neid Vaja.

Tahan kunstimuuseumi minna. Läheks lapsega? Sest ta on mul selline kustilembeline. Nii. Aga ta ju hakkab miljonit küsimust küsima ja ma ei tea pooltest maailma asjadest midagi ja siis mai oska vastata. Peaks ikka kellegi veel leidma. Oh, võtaks Marguse kaasa. Margus on kõiketeadja. Aga ei. Sõidab ära. Nojah siis. Pahasti. Oi, aga mul on ju Aivi. Sest me oleme juba mitu korda mõelnud, et peaks vähe kultuursemad olema. Aga ei. Ei võta toru, kõik korterikaaslased on tal kah kusagil eiteakus ära. Tiit on ju mingi kunstiinimene. Ideeliselt võiks ta ju kasvõi millestki midagi teada ja seal peaks ju mingi fotonäitus ka olema. Jajaa... Ei võta toru, loengus või magab või telefoni jälle zinna kaotanud. Hum... huvitav, mis Sirla teeb. Kah kindlasti koolis ja üleni esmakursuslane olemisega hõivatud. Võtaks Tõnni kaasa, aga tema on umbes (tegelt täpselt) teisel pool maakera. Emmega ei saa minna, ta on kodus... Tähelepanek: vahet pole, kas sa oled teises pool maakera, teises Eesti otsas, tunniajase bussisõidu kaugusel või levist väljas – sa oled liiga kaugel, et minuga muuseumi tulla. Noh ja siis ma saan Aivi kätte ja ta on ennast ära lubanud juba. Noh ja siis tuleb msni mu praegu aktuaalne selline-kursavend-ongi-vä Aleksei ja on kohe nõus. Joppas.

Vahel nad ikka arvavad, et peaks minu käest küsima, mida ma teen, et ma nii kõhn olen. Praegu teen ma seda, et ei viitsi süüa valmistada, kohesöömise värke majapidamises ei ole ja joon kohvi purgivahukoorega. (see teeb pšššššssshhhah) Ma tean, söögi asendamine kohviga rikub tervist. Ära targuta nii palju. Küll ma õhtul söön. (andekspaluv smaili-feiss) Teine asi, mida mult küsitakse on ‘kaua sul aega läheb nende asjade joonistamiseks.’ Nende asjade all siis mõeldes seda krussis täpilist lainerijoont, mida ma vahepeal silmanurkadesse nikerdan. Nad küsivad, kaua mul aega läheb. Ei küsi, miks ma seda teen, millega ma seda teen, mida see tähendab või mis tunne see on, kui nägu on täis joonistatud. Nad tahvad minult vastust ajaühikutes. Huvitav.

Ma jõuan täpselt kohvi ära juua ja pean sõitma hakkama.

Lahedad kõrvarõngad maksavad palju raha ja mitteniilahedad, mis ei maksa palju raha, on koledad. Sellise räpase odava maiguga. Mina ostsin Abakhanist kõrvarõngakonkse ja tutte. Tegin endale geomeetria praksi ajal tuttidega kõrvarõngad. Kunagi ostan superliimi ja teen endale silmadega kõrvarõngad. Teadküll need plastmassist silmad, mida mänguloomadele kleebitakse. Silmamuna kõriseb sees. Ja seda karvast painduvat traati saab ju kah ära kasutada. Igast träna võib endale kõrva riputada, kuni see liiga raske või suur pole. Näiteks tillukesed teelusikad, legoklotsid, üllatusmuna mänguasjad, pudelikorgid, kellukesed. Peaks vist juukseid lühemaks lõikama. Lühikeste juustega lähvad hullud kõrvarõngad paremini. Patsi kinni pandud juuksed ajavad mu pea valutama.

Nii kahju, et mul juuksuri jaoks raha pole. Mingeid näruseid juuksuripraktikante tšekkama kusagilt. Need teevad ju odavalt. Ma mudu lõikaks ise, aga mul ei ulatu käed kuklataha ja mul on aint ühed käärid. Pealegi on need praktikandid tavaliselt mingid värsked nunnud tütarlapsed, selliseid ei ole kunagi kahju terariistadega enda kallale lasta.

Eeh, nilbeks läheb ära. Kohv on ka kohe otsas.

1 comment:

  1. Anonymous22:30

    tahan ka endale nied kõrvarõnga tegemise vidinaid, konksusid ja värke. mul on sulgi ja pärleid (viimased vist sinu omad)

    ReplyDelete