Beibi

Nii. Ropendavad väikelapsed. Kahe veits erineva koha pealt vaadates.
1. See on halb. Rõvedusi lausuv laps on ikka päris ebameeldiv vaatepilt. Ropendamine on üleni ebaviisakas ja head vanemad kasvatavad oma lapsi viisakateks. Lapsed kasutavad õpitud poolvõõraid roppe sõnu täiesti vales kontekstis. Nad ei saa aru, kuidas see käib. Nii tobe on kuulata kedagi nii haledalt feilimas, et valet roppu väljendit vales kohas kasutab. Ennast viisakalt väljendavad inimesed väljendavad sellega ka oma kuuluvust. Kuuluvust mingisse sellisesse sündsamasse kohta, mingite ‘paremate’ inimeste hulka... et nagu otseselt viimane mats ei ole.
2. See on normaalne. Ma ise ju ropendan vahepeal nagu mõni räpane parm, pole midagi imestada, et laps mõne sõna üles korjab. Kulat vötaks! Mitmed sõnad ei olegi nii kohutavad, lissalt natuke üllatavad. Mis sitahais see on? Ropendamine tuleb ja läheb. Kui lapsele ilusat ja head keskkonda korralike eeskujudega võimaldada, saab ta varsti ise aru. Pealegi ei olegi selle suhtes midagi oluliselt võimalik teha. Lasteaiad ja koolid on täis erinevatest peredest lapsi ja tõenäosus on, et keegi neist ropendada oskab.

Siis on mudugi esimese reaktsiooni küsimus. Mida see tark ja mõistlik laplevanem teeb, kui tema silmaterake roppusi suust välja ajab. Neljaaastasele ütled, et nii pole ilus rääkida. Aga kui hästi pisike mõne roppuse üles korjab? Ma usun, et kui kellegi aastane titt, kes umbes midagi veel ei räägi, ühel päeval oma esimese sõnana ‘vitupea’ ütleks, oleksid kõik rõõmust segased. Vaata, kui armsasti ta seda ütles. Ja pärast ongi hukas. Sest proovi sa paari aasta pärast talle selgeks teha, et nüüd ei ole enam selliste sõnade ütlemine üldse nunnu. Õnneks unustavad lapsed päris isuga. Sõnu ja oskusi. Niiet muret tegelt ei olegi.

Ma olen liiga väsinud, et kirjutada. Kusjuures, mul on juba peaaegu sess. Selles mõttes, et mul on eksamid detsembris. Ma ise panin. Jaanuari-sessis pole nii palju tööpäevigi, kui palju mul on eksameid vaja teha. Nüüd on igatahes nii, et õppetöö veel käib, mul on veel vaja tundides käia. Ja samal ajal eksamiteks valmistuda. Hullu meelne, ma ütlen.

--------------------------------------------

Är sega, matahan möliseda. Näiteks ei hinda ma väga kõrgelt ütlemist: "noh, vähemalt igav ei hakka." Nad ütlevad selliseid asju, kui mingi ilge jama on kaelas, kui karjakaupa ootamatusi järsku kohale sajab ja nõme ja keeruline. Niimoodi kurva tobeda naeratuse saatel: vähemalt igav ei hakka. Umbes nagu igavuse puudumine oleks ainus hea asi, mida selles olukorras näha. Nad ei ütle, et on see vast huvitav väljakutse. Nad ei räägi täbaras olukorras toime tuleva inimese tugevusest. Nad lissalt rõõmustavad igavuse puudumise üle. Lollid. Nad isegi ei rõõmusta selle üle. Nad lissalt ütlevad seda. Rõõmutult mõttetuste ütlemine on üleni nõme.

Mhmh. Põiepõletik ka. Mitte päris sellel täiesti usutaval aga absurdsel põhjusel, mida VäikeMirjam propageerib. Hoopis selle pärast, et villased sokid tuleb kummikute sisse panna, mitte niimoodi sokikeste väel poosetada.

Oot. Ma kohe mõtlen mõne rõõmustava asja peale ka. Folkmilli ‘Käib salapidi öö’ on armas lugu. Dinosauruse kujulised kalaburgerid on päris mugav lapsesöötmise viis. Ta sööb mul noa ja kahvliga. Hästi nunnu. Kohv sai hea. Söök kah. Eile käisid Aivi-Mikid. Vaatsime seda Sirla ant’ filmi. See oli nunnu. Koidul on üks larbimõõk, ta mängib, et see on see asfaldi katki tegemise asi. Võtab kahe käega külgede pealt kinni, paneb mõõga otsa vastu maad ja siis hüppab seda raputades tuba mööda ringi. Teeb rappumise häält sinna juurde. Ma leidsin liblikakujulise helkuri. Mul on lauamänguisu ja mul on lauamänge praegu. Päris paljutõotav, kas pole.

Mul on mingi mitmekilone saksa-eesti sõnaraamat ja üks saksakeelne Günter Grassi raamat, mille ma pean vist tagasi viima, sest kuradi raske on. Raske on lugeda. Ma vist ikka hindasin oma võimeid natu üle. Mul on siuke hobi, vaata.

I think I dreamed you into life. Marvasin kogu aeg, et siuksed asjad lähvad koos teismeeaga üle. Või siis ei ole minu teismeiga veel läinud. Vabalt võib olla.

Ühelt poolt pean ma päris tobedateks neid inimesi, kes käivad ringi ja on üleni: lapsed on Looduse Ime. Oma kuramuse siniste aurade ja otseühendusega kosmosega. Blaah. Lapsed on ka inimesed, nad lissalt natu pisemad ja kobamad. Nad teevad järele, mida nad näevad, sest nad on nagu ahvipärdikud. Peegeldavad oma ümbrust lissalt. Saage üle, eksole. Aga teiselt poolt on see laste teema ikka päris hull. Sest esiteks nende tekkimine. Eksole, mitte midagi väga erilist ei tee ja pärast selgub, et selle tagajärg on uus inimene. Päris Inimene. Nagu kogu komplekt: hingab, tuksub, mõtleb, liigutab, kasvab, õpib... Hullumeelne. Teine asi on ju nende käitumine. Koit küttis täna nähtamatut ahju puudega, mis ta siit toast maha võttis, ehitas patjadest aediku ja oli väike loomake selle sees, praegu püüab ta oma laua alt kalu. See, kuidas ta minu peal loomkatseid teeb, minu reaktsioone testib. Millised asjad tal meeles püsivad ja kuidas tema loogika töötab. See pole aint maailma peegeldamine, tal on endal pea sees mingid asjad, mis genereerivad kogu seda suurt inimest segadusse ajavat hullust. Päris äge, ma ütlen. Ja samal ajal, oma räpased sokid peab ta ikka ise üles korjama, kõriauguni andekas imelapsuke või mitte.

Enne šopingutuurile minekut tarbimisvastaste videote vaatamine ei vähenda sooritatud ostude hulka oluliselt. Aga igasuguse osturõõmu koorib see küll maha.