nuneh

Ma kahtlustan, et meil kõigil on mingi niisugune needus peal, mis muudab mingil suvalisel hetkel meie sõnad võlusõnadeks. Me ei tea, kas see, mida öeldi, läheb imeväel täide või mitte. Selle pärast ma ehmun natuke, kui keegi ütleb välja mingeid kohutavaid asju, mida ta sugugi ei soovi, et juhtuks. Just sellised ‘nii saab olema’ vormis esitatud laused. Näiteks kui keegi ütleb, et ta kukub selles aines kindlasti läbi. Ta ju ei taha seda. Miks ta siis seda ütleb? Mitte miski ei anna märku, millal kellegi sõnad võlusõnadeks muutuvad ja iga tema poolt öeldud käsk ja soov saab täidetud. Kunagi ei või teada. Vähe ettevaatlikum võiks olla. Sobilikumaid asju rohkem välja öelda. Mitte et ma arvaksin, nagu oleks igati tervislik ja normaalne käia ringi ja endale korrutada: kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda. Või mis iganes muu soovi pidev uuesti sõnastamine. See on juba natuke haige.
Eraldi teema on naljade tegemine. Keegi ütleb nalja pärast, et tahab last saada. Keegi viskab omaarust tohutu killu ja lubab mõne oma sõbraga abielluda. Päris kõhe, sest piisavalt paljud naljaga välja öeldud asjad on hiljem täide läinud. Nagu see oletatav kõrgem teadvus, mis meie kõigi üle oletatavasti valvab, oleks eriti ägeda huumorimeelega. ‘Ha-ha. Said, mis tahtsid.’
Mulle täna tehti juba loengus märkus, et ma mõtlen nagu psühhoanalüütik. Üks mõte selles suunas kah siis. Naljad on nii diip asi. Nalja pähe tulemise tunne on selline raskesti jälgitav. Lissalt järsku on hea nali tulnud ja kõik. (Välja arvatud mingid varastatud naljad, need on teine teema.) Aga päris ise välja mõeldud naljad tulevad eiteakust. Nagu eriti sügavalt pea seest. Diipsust annabki see juurde, kui mõne aja pärast lähvad mõned nalja pärast öeldud asjad täide. Siis võib kahtlustada, et see inimene oli algusest peale salaja just seda soovinud, mida ta vaimuka killuna publikule esitas. Ja et see salasoovi olemasolu ongi see seletus, miks talle niisugune nali sel hetkel pähe tuli. Freudi vääratus öeldakse mingi sarnase asja kohta vist? Maiviitsi surfata praegu, ütleme, et öeldakse.

Mhmh, tatti täis peaga on väga hõlbus ja mugav oma mõtteid arusaadavalt kirja panna. Tänan küsimast.

Mingi probleem on mul kogu aeg selle keelega. Mis kuradi pärast öeldakse romantilisemat laadi suhte kohta ‘rohkem kui sõbrad’? Sõprus on juba päris palju. Kuidas on võimalik olla veel rohkem kui sõbrad. Või kui nüüd klassikuid tsiteerima hakata, tuleb mulle meelde Sirla lause: Sõprus ongi täiuslik suhe. Ma nimetaks seda, kui sõpradest midagi muud ja natuke romantilisemat lõpuks saab (nii, et sõprus säilib), et see on teistsugune sõprus. See ei ole ‘rohkem’. See on lissalt teistsugune. Boonustega. Lisasoodustustega sõprus. Pealegi paljud inimesed polegi enne semmima kukkumist sõbrad, seega kohe tutvudes ‘rohkem kui sõpradeks’ hakata on kah natu veider ju.

Õõh blah mh noh khm. Ma olen juba nii väsinud. Kuigi koodile otsa vaatamine viib tavaliselt lõpuks selle mõistmiseni, läheb unise peaga selleks päris palju rohkem aega. Teen mingi asja ära. Ootan üle poole tunni, kuni ta arvutab. Siis tuleb välja, et valesti. Ja ma pean uuesti tegema ja veel ootama.

Eriti äge, mul oli täna täpselt üks loeng, mis kestis kümnest poole viieni. Panna palju inimesi ühte ruumi kinni ja rääkida nendega hästi pikalt aint ühest asjast, võib mõnikord päris lahe olla. Üleni hariv ja arendav. Nüüd ma pean õppejõule pugemise ülesande ära tegemiseks Väikse Printsi kusagilt skoorima. Ja mul pole raha, et päris raamatupoodi minna. Kokku. Raamatukokku. Jamh.