Mh. Ma just veetsin terve igaviku bloge lugedes. Sest readeris on millegipärast seal need rekomendatsioonid nurgas. Ma muudkui lisan endale sealt. Mul on praeguseks 62 subskriptsiooni riideris. 62 blogi ja värgi igapäevaste upp-deitidega olen ma kursis.
Kopeeri imidzhi lokatsioon.
Koit on mingi eriti tujukas. Karjub mu peale ja vihastab mõttetuste pärast. Esitab nõudmisi. Laekub iga natukese aja tagant mingite ultimaatumitega. Käsutab. Ja ta on alles neljane. Ja see kõik on juba praegu mulle segadusseajav ja arusaamatu ja ma ei oska sellele reageerida. Mida ma kümne aasta pärast teen? Samal ajal on tema viha natuke nunnu ka. See, kuidas ta oma pisikeste rusikatega mingeit asju taob või oma sokke mööda tuba laiali pillub, sest lõvidega aluspüksid on kadunud. Ma suudan end vaos hoida küll. Ei näita oma vaimustust välja. Sest samal ajal on minumeelest nii kurb vaadata neid lapsi, kelle vanemad neist oma liigse vaimustumise abil mingid erilised koletised on kasvatanud. Näiteks väiksed tüdrukud, kes suvalises kohas suvalist vastikust või õelust ütlevad, sest ‘meie üliandekas laps on nii vahvalt teravmeelne.’ Ei ole ju. Ebaviisakas ja tüütu on see. Või need väiksed poisid, kes arvavad, et neil on igasugune õigus igaühele igaksjuhuks virutada. ‘Poisterahvas, selle pärast.’ Tühjagi. See et laps on poiss, ei tähenda, et agressiivsus on järsku kuidagi normaalne... Aga mina olen super-ema, kelle titt kunagi mingeid ebaviisakuse või sobimatuse märke ei ilmuta. Jamh. Perfektsuse kehastus.
Nii. Mis veel? Koolis käisin täna. Jah, ma tean, täna on laupäev. Ma käisin laupäeval koolis. See oligi nii mõeldud. Mingi seminarvärgeldus oli. Psühholoogide seminarvärgeldused on üleni toredad. Sain inimestega suhelda ja oma näkasest esseest kõigile jahuda ja oma vaimukustega hiilata. Mina olengi see, kes klassis kõva häälega rääkides vaimukustega hiilgab. See on ka nunnu. Kõige muu hulgas, mis maailmas nunnut on. Et mina ütlen midagi natuke tobedat ja siis nemad naeravad. Ma ütlesin analüüsi ettekande ajal "sellele piirväärtusele laseme l’Hospitali kallale." Hirmus naljakas. Ma tõin normatiivse pühendumise näitena "inimese, kes arvab, et ta on oma andekuse pärast Universumile võlgu." Ja nemad juba kihistavad. On ju nunnu.
Ma olen jälle selles kohas omadega, kus ma arvan, et käest kinni hoidmine on hästi hea mõte. Hea.
Essee kirjutamist tuleb õppida. Minul tuleb essee kirjutamist õppida. Näiteks vaatan kevadsemestril selle pilguga kusagil ringi. Selline plaan. Aga võõraid keeli tahan ma ju ka õppida. Ja neid matemaatikute aineid võtta, mida ma ei pea, aga mis päriselt tõsised (st huvitavad) tunduvad. Tegelikult-tegelikult tuleks mulle igati kasuks ka mõningane loodusteaduste tundmine. Eriti mis puutub füüsikasse. Psühholoogid rääkisid lahedatest ainetest, mis neil veel on, mul tuli kohe isu. Oh... Mida rohkem ma õpin, seda rohkem tahan ma õppida ja seda rohkem asju mind huvitab. Pärast on nii, et ma olen kogu oma värskuse ja nooruse õppimisele kulutanud samal ajal, kui mõnedel tööstaaž ja päriselu kogemused kogunevad.
Pluss terve kari raamatuid ja terve kari filme, mis mul läbimata on.
Nää, kui osav. Ma kulutan oma väärtuslikku aega selleks, et kirjutada, kuidas mul üdse aega ei jää, et midagi mõistlikku teha.
Kuramuse printerinässakas. Peab olema nii, et lehekülje 2n+1 taga on lehekülg 2n+2. (n=0, 1, 2, ...). Üks väike viga printerilt ja mul on lehekülg 2n+1 taga lehekülg 2n-4. Ja niimoodi umbes 15 lehte. Ma ei saa sellist konspekti ju kasutada. Või saaks, aga see oleks kuramuse ebamugav. Võisiis Ilge Nuss, nagu ma inimeste šokeerimiseks tavatsen väljendada viimasel ajal. Igatahes. Sain kõige selle peale hirmus kurjaks ja lükkasin õppimist veel natuke edasi.
----------------------------------------------------
Grey tuli ära, aga ma hoopis ei vaata seda täna. Vaatan homme. Nii hea on seep hommikukohviga. Pühapäeva hommikul. Kohe pärast PostSecreti lugemist ja enne tegelikku asjalikuks riietatuks seltskondlikuks hakkamist. On pühapäev tore päev tore päev siis mina koju jään koju jään koju jään. Eh? Kust see praegu tuli?
Tekialla.
Kopeeri imidzhi lokatsioon.
Koit on mingi eriti tujukas. Karjub mu peale ja vihastab mõttetuste pärast. Esitab nõudmisi. Laekub iga natukese aja tagant mingite ultimaatumitega. Käsutab. Ja ta on alles neljane. Ja see kõik on juba praegu mulle segadusseajav ja arusaamatu ja ma ei oska sellele reageerida. Mida ma kümne aasta pärast teen? Samal ajal on tema viha natuke nunnu ka. See, kuidas ta oma pisikeste rusikatega mingeit asju taob või oma sokke mööda tuba laiali pillub, sest lõvidega aluspüksid on kadunud. Ma suudan end vaos hoida küll. Ei näita oma vaimustust välja. Sest samal ajal on minumeelest nii kurb vaadata neid lapsi, kelle vanemad neist oma liigse vaimustumise abil mingid erilised koletised on kasvatanud. Näiteks väiksed tüdrukud, kes suvalises kohas suvalist vastikust või õelust ütlevad, sest ‘meie üliandekas laps on nii vahvalt teravmeelne.’ Ei ole ju. Ebaviisakas ja tüütu on see. Või need väiksed poisid, kes arvavad, et neil on igasugune õigus igaühele igaksjuhuks virutada. ‘Poisterahvas, selle pärast.’ Tühjagi. See et laps on poiss, ei tähenda, et agressiivsus on järsku kuidagi normaalne... Aga mina olen super-ema, kelle titt kunagi mingeid ebaviisakuse või sobimatuse märke ei ilmuta. Jamh. Perfektsuse kehastus.
Nii. Mis veel? Koolis käisin täna. Jah, ma tean, täna on laupäev. Ma käisin laupäeval koolis. See oligi nii mõeldud. Mingi seminarvärgeldus oli. Psühholoogide seminarvärgeldused on üleni toredad. Sain inimestega suhelda ja oma näkasest esseest kõigile jahuda ja oma vaimukustega hiilata. Mina olengi see, kes klassis kõva häälega rääkides vaimukustega hiilgab. See on ka nunnu. Kõige muu hulgas, mis maailmas nunnut on. Et mina ütlen midagi natuke tobedat ja siis nemad naeravad. Ma ütlesin analüüsi ettekande ajal "sellele piirväärtusele laseme l’Hospitali kallale." Hirmus naljakas. Ma tõin normatiivse pühendumise näitena "inimese, kes arvab, et ta on oma andekuse pärast Universumile võlgu." Ja nemad juba kihistavad. On ju nunnu.
Ma olen jälle selles kohas omadega, kus ma arvan, et käest kinni hoidmine on hästi hea mõte. Hea.
Essee kirjutamist tuleb õppida. Minul tuleb essee kirjutamist õppida. Näiteks vaatan kevadsemestril selle pilguga kusagil ringi. Selline plaan. Aga võõraid keeli tahan ma ju ka õppida. Ja neid matemaatikute aineid võtta, mida ma ei pea, aga mis päriselt tõsised (st huvitavad) tunduvad. Tegelikult-tegelikult tuleks mulle igati kasuks ka mõningane loodusteaduste tundmine. Eriti mis puutub füüsikasse. Psühholoogid rääkisid lahedatest ainetest, mis neil veel on, mul tuli kohe isu. Oh... Mida rohkem ma õpin, seda rohkem tahan ma õppida ja seda rohkem asju mind huvitab. Pärast on nii, et ma olen kogu oma värskuse ja nooruse õppimisele kulutanud samal ajal, kui mõnedel tööstaaž ja päriselu kogemused kogunevad.
Pluss terve kari raamatuid ja terve kari filme, mis mul läbimata on.
Nää, kui osav. Ma kulutan oma väärtuslikku aega selleks, et kirjutada, kuidas mul üdse aega ei jää, et midagi mõistlikku teha.
Kuramuse printerinässakas. Peab olema nii, et lehekülje 2n+1 taga on lehekülg 2n+2. (n=0, 1, 2, ...). Üks väike viga printerilt ja mul on lehekülg 2n+1 taga lehekülg 2n-4. Ja niimoodi umbes 15 lehte. Ma ei saa sellist konspekti ju kasutada. Või saaks, aga see oleks kuramuse ebamugav. Võisiis Ilge Nuss, nagu ma inimeste šokeerimiseks tavatsen väljendada viimasel ajal. Igatahes. Sain kõige selle peale hirmus kurjaks ja lükkasin õppimist veel natuke edasi.
----------------------------------------------------
Grey tuli ära, aga ma hoopis ei vaata seda täna. Vaatan homme. Nii hea on seep hommikukohviga. Pühapäeva hommikul. Kohe pärast PostSecreti lugemist ja enne tegelikku asjalikuks riietatuks seltskondlikuks hakkamist. On pühapäev tore päev tore päev siis mina koju jään koju jään koju jään. Eh? Kust see praegu tuli?
Tekialla.
Comments
Post a Comment