Aliasehullus on peal, noh.
Kõigepealt see, et essee läks hästi. Mingis mõttes. Paremad essee kirjutajad peavad ettekande tegema. Ma olin nii kindel, et vähemalt selle pärast ei pea ma muretsema. Ja siis tuleb välja, et pean hoopis. Või siis laekus nii vähe esseesid ja umbes kõik said ettepaneku ettekanne teha. Sestnoh. Kümnemintiseid ettekandeid mahub päris mitu ühte seminari. Tegelikult ju. See tuletas mulle mudugi meelde toda korda, kui ma sinna Peterburi suvekooli oma asju esitasin. Ma salaja lootsin, et mind ei võeta sinna, sest ma kartsin. Kartsin võõrast maad, reisida, venelasi, füüsikuid, teha midagi, milles ma sugugi kompetentne pole, minna kuhugi, kus ma millestki aru ei saa. Mõtsin, et kui ma ei saa sinna, siis selle pärast enam muret ei ole. Mh. Ja siis ma ikkagi sain sinna ja ikkagi hea oli.
Keerulised emotsioonid. Vaata, on mingi hulk tundeid, mille kohta mõned ütlevad baasemotsioonid. Sellised lihtsad. Viha, kurbus, rõõm, hirm... Need tulevad lihtsalt. Nad on kuidagi kohe olemas. Mudugi, jah võib üleni siin neid kummardama kukkuda ja väita, et nad on nii hirmus tähtsad. Puhtad ja selged. Üleni siirad ja üheseltvõetavad. Aga mis ma mõtlema hakkasin, on need teised emotsioonid. Võinoh, mingid teistsugused liigutused-tegevused tundemaailmas. Need, mis heal juhul tulevad kunagi hilisemas eas, pärast piisavalt kaua inimeste hulgas silmad-kõrvad lahti elamist. Näiteks austus või tänulikkus. Nad on keerulised. Juba selles mõttes, et neid peaks ideeliselt ju lastele õpetama. Kuidas õpetada austust? Lihtsalt eeskuju peale ei saa ju lootma jääda. Paljud inimesed ei ole nii tähelepanelikud, et teisi jälgides ära tabada kõikide käitumiste hulgast mingi üks muster ja siis seda mõistega ‘austus’ siduda. Teine nipp on hirmu abil. Sa pead austama oma vanemaid, sest kui sa seda ei tee, on see patt ja sa põled põrgus. Noh, võibolla saad tappa ka, olenevalt perekonnast. Sa pead austama oma õpetajat, sest kui sa seda ei tee, paneb ta sulle halbu hindeid ja kaebab klassijuhatajale. Hmm... kindlasti on olemas mingi kogus õpetlikke jutte ja mugavamate inimeste tarvis õpetlikke multikaid millestki sellisest. Lugu väikesest Jimmist, kes käis Jõulude ajal oma austusväärsel vanaisal külas. Või midagi taolist. Tõnnil oli vahepeal mingi selline hobi eriti süngelt aegajalt teatada: tänulikkus on kõige viimane asi, mille teismeline ära õpib.
Lisaks eelnevalt mainitud selle kümnendi moodidele, on minu tähelepanu osaliseks veel üks selline komme saanud. Väljendid, mis on otse ja hästi kobalt inglise keelest tõlgitud. Inimesed ei küsi: kas see tundub sinu jaoks loogiline? Nad eelistavad öelda: kas see teeb sulle loogikat? Öeldakse et seal peab mingi põhjus olema. Mitte, et mingi põhjus peab olemas olema. Mul ei tule rohkem näiteid. Aga neid on. Ja see on üleni levinud.
-------------------- koolipäev läbi. lillemajas.------------------
Ma tõstatan mingi teema ja siis nad teevad umbes miljon rollimängija-nalja. Ja naeravad. Ja ma ei saa aru. Aga see kõik on ikkagi tore.
Mu nunnumeeter on ilmselt katki. Või on maailm järsku ära nunnustunud. Sest kõik kohad on nunnut täis. Nii paljud asjad on nii lõputult toredad ja armastusväärsed ja lissalt nunnud. SMSide saatmine ja saamine näiteks. Nii armas. Arusaamatu nohikuhuumor - nunnu. Kursaõed, kes kannavad alati kätekreemi kaasas. Välismaalt kingituste kaasa toomine. Kohvikutädi on nõus minu tassiga mikrouunis mulle piima soojendama. Lahustuv kakao ühetassises pakendis – 2.50. Mul on ikka veel roosa jalgratas. Dani ja Mialee tulevad Aliast mängima. Muru oli hommikul härmatanud. Nii armas ilus hea.
'Hiljem tuleb see, kel halastust ei ole ja näed muiates sa iseenda algust.'
Ma tahan juba oma raamatut kätte saada. Seda, mis ma just tellisin. Tahaks juba saada. Saama peale aint olengi väljas.
Kui ma ühte inimest öö läbi unes näen, olen ma hommikuks temast nii tüdinud.
Kõigepealt see, et essee läks hästi. Mingis mõttes. Paremad essee kirjutajad peavad ettekande tegema. Ma olin nii kindel, et vähemalt selle pärast ei pea ma muretsema. Ja siis tuleb välja, et pean hoopis. Või siis laekus nii vähe esseesid ja umbes kõik said ettepaneku ettekanne teha. Sestnoh. Kümnemintiseid ettekandeid mahub päris mitu ühte seminari. Tegelikult ju. See tuletas mulle mudugi meelde toda korda, kui ma sinna Peterburi suvekooli oma asju esitasin. Ma salaja lootsin, et mind ei võeta sinna, sest ma kartsin. Kartsin võõrast maad, reisida, venelasi, füüsikuid, teha midagi, milles ma sugugi kompetentne pole, minna kuhugi, kus ma millestki aru ei saa. Mõtsin, et kui ma ei saa sinna, siis selle pärast enam muret ei ole. Mh. Ja siis ma ikkagi sain sinna ja ikkagi hea oli.
Keerulised emotsioonid. Vaata, on mingi hulk tundeid, mille kohta mõned ütlevad baasemotsioonid. Sellised lihtsad. Viha, kurbus, rõõm, hirm... Need tulevad lihtsalt. Nad on kuidagi kohe olemas. Mudugi, jah võib üleni siin neid kummardama kukkuda ja väita, et nad on nii hirmus tähtsad. Puhtad ja selged. Üleni siirad ja üheseltvõetavad. Aga mis ma mõtlema hakkasin, on need teised emotsioonid. Võinoh, mingid teistsugused liigutused-tegevused tundemaailmas. Need, mis heal juhul tulevad kunagi hilisemas eas, pärast piisavalt kaua inimeste hulgas silmad-kõrvad lahti elamist. Näiteks austus või tänulikkus. Nad on keerulised. Juba selles mõttes, et neid peaks ideeliselt ju lastele õpetama. Kuidas õpetada austust? Lihtsalt eeskuju peale ei saa ju lootma jääda. Paljud inimesed ei ole nii tähelepanelikud, et teisi jälgides ära tabada kõikide käitumiste hulgast mingi üks muster ja siis seda mõistega ‘austus’ siduda. Teine nipp on hirmu abil. Sa pead austama oma vanemaid, sest kui sa seda ei tee, on see patt ja sa põled põrgus. Noh, võibolla saad tappa ka, olenevalt perekonnast. Sa pead austama oma õpetajat, sest kui sa seda ei tee, paneb ta sulle halbu hindeid ja kaebab klassijuhatajale. Hmm... kindlasti on olemas mingi kogus õpetlikke jutte ja mugavamate inimeste tarvis õpetlikke multikaid millestki sellisest. Lugu väikesest Jimmist, kes käis Jõulude ajal oma austusväärsel vanaisal külas. Või midagi taolist. Tõnnil oli vahepeal mingi selline hobi eriti süngelt aegajalt teatada: tänulikkus on kõige viimane asi, mille teismeline ära õpib.
Lisaks eelnevalt mainitud selle kümnendi moodidele, on minu tähelepanu osaliseks veel üks selline komme saanud. Väljendid, mis on otse ja hästi kobalt inglise keelest tõlgitud. Inimesed ei küsi: kas see tundub sinu jaoks loogiline? Nad eelistavad öelda: kas see teeb sulle loogikat? Öeldakse et seal peab mingi põhjus olema. Mitte, et mingi põhjus peab olemas olema. Mul ei tule rohkem näiteid. Aga neid on. Ja see on üleni levinud.
-------------------- koolipäev läbi. lillemajas.------------------
Ma tõstatan mingi teema ja siis nad teevad umbes miljon rollimängija-nalja. Ja naeravad. Ja ma ei saa aru. Aga see kõik on ikkagi tore.
Mu nunnumeeter on ilmselt katki. Või on maailm järsku ära nunnustunud. Sest kõik kohad on nunnut täis. Nii paljud asjad on nii lõputult toredad ja armastusväärsed ja lissalt nunnud. SMSide saatmine ja saamine näiteks. Nii armas. Arusaamatu nohikuhuumor - nunnu. Kursaõed, kes kannavad alati kätekreemi kaasas. Välismaalt kingituste kaasa toomine. Kohvikutädi on nõus minu tassiga mikrouunis mulle piima soojendama. Lahustuv kakao ühetassises pakendis – 2.50. Mul on ikka veel roosa jalgratas. Dani ja Mialee tulevad Aliast mängima. Muru oli hommikul härmatanud. Nii armas ilus hea.
'Hiljem tuleb see, kel halastust ei ole ja näed muiates sa iseenda algust.'
Ma tahan juba oma raamatut kätte saada. Seda, mis ma just tellisin. Tahaks juba saada. Saama peale aint olengi väljas.
Kui ma ühte inimest öö läbi unes näen, olen ma hommikuks temast nii tüdinud.
Comments
Post a Comment