sul ikka neid teooriaid tuleb


Kuidas see lugu käiski. Oli üks mees, kes oli vanglast või mingist kurjast kohast just hiljuti tulema saanud. Ja ta läks öömaja paluma kuskile kiriku juurde. See kirikumees võttis ta enda juurde, andis talle oma peentelt hõbenõudelt süüa ja paigutas ta ilusasse voodisse magama. Hommikul oli kutt kadunud, hõbenõud kah. Paha paha. Natsa aja pärast nabiti ta mudugi kinni mingite seadusetüüpide poolt. Need tõid ta kirikumehe ette ja see pidi siis midagi ütlema kogu selle asja kohta. Noh, hõbenõud ja öömaja ja värk. Kirikumees tegi kavala nükke. Ta ütles seadusetüüpidele, et neid hõbenõusid pole varastataud, ta ise kinkis need tollele pahale tüübile ja nii hea, et ta jälle tagasi on, sest küünlajalad jäid maha. Ja siis see vanglast tulnud mees sai järsku aru mingitest asjadest ja moondus kohe -klõpsti- hoopis paremaks meheks, sest keegi oli talle midagi nii ootamatult head teinud.
Jaa, ma tean, päris labaselt kirja pandud. Ma pole vastavat raamatut tegelikult lugenud ja jutustasin selle järgi, mida ma olen kuulnud teisi jutustamas. Ühte multikat nägin ka kunagi.
Ma mõtlen, et see oli päris äge kirikumees. Võimekas. Natuke nõrgem ja väiksem inimene poleks ühte räpast eksvangi enda juurde lubanudki. Või kui oleks, siis poleks ta teda nii hästi kohelnud. Ja isegi, kui on selliseid lahkeid, ma usun, et päris paljud oleksid ikkagi vargusest teada saades üleni ahastama-süüdistama kukkund: mina toitsin ja katsin sind, mina kohtlesin sind nii hästi ja mida sina, tänamatu närakas, teed? Kas sul häbi ei ole? Ja kui ta isegi sellest labasest tänitamisest oleks end hoida suutnud, lisaküünlajalgu veel kinkida, noh... see on juba päris uus idee ju.
Näiteks, mõtle sellist asja. Annad mõnele oma heale tuttavale oma pangakaardi, et ta sinu eest poes käiks või raha välja võtaks. Ütleme, et sa usaldad teda piisavalt. Või panustad mingile austusele, mis tal sinu suhtes võib olla. Natsa aja pärast kontoväljavõtet vaadates, avastad, et raha on rohkem võetud, kui sa lubanud oled.. Mis sa siis teed? Kas sa tuleksid selle peale, et talle veel raha pakkuda. Sest võibolla ta ei julgend võtta nii palju, kui tal vaja läheb. Ilmselt tal läheb raha vaja, kui ta varastama kippus. Ja isegi, kui sa võtad ennast hiiglapalju kokku ja viid piisavalt usutavalt selle eelmainitud kirikumehe-lükke läbi, kas saad siis olla kindel, et sellest on midagi kasu? Et see teeb midagi paremaks kellegi jaoks? Ei saa ju. Tüüp võib vabalt otsustada, et sind saabki ära kasutada ja asubki sinult võtma, mis pähe tuleb. Üllatusmoment sinu lahkusest ei tööta, kui ta ennast süüdi ei tundnud oma häbiväärse teo pärast. Kas maailm muutub paremaks ja inimesed saavad järsku kõigest paremini aru, kui neile põhjatu rahakotiga sponsoriteks hakata lambist? Ei usu väga. Ja seal see tohutu inimeste paremaks pööramise plaan lähebki. Sest enda peale peab ka mõtlema. Sest inimesed ongi kurjad ja rumalad. Sest nad nigunii ei saaks aru. Sest me ise oleme kurjad ja rumalad ja nigunii ei saa aru.

Nädalavahetus tundub nii pikk. Ta mul juskui algas juba kolmapa. Roland on siin. Me tegime eile päris mitut tõenäosusteooria ülesannet koos. Nii nunnu. Tõenäosusteooria on üks neist asjadest, mis mul alati meelest läheb ja ma pean uuesti õppima hakkama. Õnneks tuleb see iga kord uuesti õppima hakates järjest kiiremini meelde. Roland on tegelt täitsa arukas, ta lissalt ei saa sellest ise aru. Heh, võibolla on see meil perekonnaviga. Ja kuna meil on aint ühine emme, siis saab see aint sealpoolsest suguvõsast tulnud olla. Või siis, ohõudust, keskkonnast. Jaa. Keskkond võib ka inimesele nii pahasti mõjuda. Ärge igaksjuhuks minge Kagu-Eestisse lapsi kasvatama.

Sa oled armas.
Mh. Ise oled.

Eile oli Salmes päris selline, nagu seal on. Köögis oli umbes miljon inimest. Nad kõik tegid mingit asja. Näiteks osa lapsi tegi pitsat, mis tähendab, et osa täiskasvanuid pidi seda korraldama. Lapsi suunama ja erinevaid otsuseid pitsade kohta vastu võtma. Lisaks veel kaks titat oma spetsiifilise tähelepanuvajadusega. Lisaks veel kaks lasteaialast, kes on ka päris iseäralikud. Kaks kassi ka. Laud oli ühtlaselt kaetud pitsavärkide ja playmobili mänguasjadega. Mänguasju ei tohtinud ära korjata, sest kellegi mäng oli seal pooleli. Mingi hetk oli osa köögist ühtlaselt kaetud riivjuustuga. Kass ronis kapiotsa magama ja sealt pudenes iga natukese aja tagant erinevaid väärtuslikke asju, mis sinna ära oli pandud. Titad kallasid tasse igale poole tühjaks. Inimesi muudkui tuli juurde ja neid pidi aegajalt üle lugema, et teada, mitmeks tükiks pitsat teha. Siis hakkasid inimesed oma pitsatükkidest vabatahtlikult loobuma. Ajas rehkenduse kõik sassi. Õhk sai otsa ja akent ei saand lahti teha, sest kassid lähevad mudu kaduma. Ja titadele ei tohi ju tuul peale puhuda. Väikelapsed väsisid ära ja asusid seda väga eakohaselt väljendama. Näiteks enda põrandale pikali loopimine ja ahastav paljude pisaratega nutt maailmas valitseva ebaõigluse pärast. Kassid teritasid diivani külge küüsi ja neid pidi sealt ära ajama koguaeg. Ja samal ajal, usuvõimitte, oli see kõik hästi armas ja lahe, nagu ta ikka on. Mind kuidagi tõmbab siukeste segasummasuvilate poole. Ja samal ajal on nii hea, et mu oma kodu on nii rahulik ja peaaegu inimtühi.

Koit joonistab pildi valmis, toob seda mulle näha ja riputab siis nätsuga seina peale. Paari päeva pärast avastab ta, et see pilt pole veel valmis. Ta võtab pildi alla, joonistab sinna midagi juurde ja riputab uuesti üles. Samasse kohta. Päris tihti ma ei märkagi seda momenti, kui pilt maha on võetud ja ta seda täiendab. Pildid oleks nagu kogu aeg seina peal, nendele tuleb lissalt tegelasi juurde ja kujutatud olukord muutub pidevalt. Mu seinad elavad.

Peaks mingi terve karja raha kuskilt skoorima ja siis sellest kippelt lahti saama. Näiteks mingeid eriti ägedaid funkavaid papusid oleks mulle vaja, ma värskelt avastasin. Saapad on ikka päris katki juba. Noh, neid saaks parandada ka ilmselt, aga uute asjade ostmine on nii lahe. Ei, tegelt ma armastan oma saapaid. Ma lissalt natuke kahtlustan, et nende ostmine palju aega tagasi polnud kõige mõistlikum mõte. Nad ei ole väga head lume ja jääga kokku puutudes. Muidu on nad head. Mõnusad suured räpased kaltsakasaapad. Loksuvad jalas.

Comments

  1. Seda tyypi lugu on levinud arvatavasti yle kogu maailma. Keegi vastab heasoovlikkusele kurjaga, aga saab vastu veelgi suurema heasoovlikkuse, mille tõttu toimub tema vaimses arengus hype. Noh, ärkab või valgustub, või saab nägijaks või pöördub Jumalasse või uude usku või midagi siukst. Tyypiliselt on see tema heategija muidugi vaimselt kõrgelseisev inimene: guru, õpetaja, preester vmt.

    Hinduismis ja budismis on nende zhanriks valgustuslikud lood, kristlikus kirjanduses nimetati neid 19. sajandil vagajuttudeks. Õigupoolest kannab ju see evangeeliumi lugu, kus Jeesus õpetab teise põse ettekeeramist, samasugust ideed.

    Võimalik, et too paha peab kasvõi mingi eeldusena tunnetama või teadma, et tema heategija on vaimselt kõrgemal positsioonil. Noh, vähemalt kuidagi pühitsetud või nii. Igatahes ei kuulu tema endaga samasse kasti, eks ole. Sest nagu raske on ette kujutada samasugust lugu kahe päti vahelise suhtena.

    Just see vaimne kõrgus teeb selle loo võimalikuks. Kui sa niisama kellelegi andeks annad ja pakud talle veelgi rohkem võimalusi kurja tegemiseks, siis, jajah, nii lähebki. Aga kui seda teha "valgustunult", "tegelikult nähes", et shokk mõjub, siis asi töötab. Või siis jällegi et ei tööta. Ega me ju ei tea, mitu korda too pyhamees noid vargaid varem oli jõudnud toita ja kasida, kuni lõpuks selline ilmus, kes ka tegelikult ära sai valgustatud, eks ole. Aga võime muidugi arvata, et see oligi esimene ja viimane kord.

    Sul on muidugi õigus, et yllatusmoment lahkusest ei tööta, kui too paha ennast piisalt syydi ei tundnud oma hävibäärse teo pärast.

    Aga võib isegi ette kujutada teda ka ilma syytundeta ja ikka pöördumas. Lihtsalt midagi nii uut ja värsket ilmub ootamatult tema maailma, et nagu välgusähvatusena või elektrilöögina saab ta nägijaks või ärganuks, vastavalt kontekstile. Lihtsalt, talle ilmub midagi sellist, mida ta oma senises, harjumuspärases maailmas poleks osanud aimatagi. Midagi täiesti absurdset, mis ei mahu tema ettekujutustesse. Ning selleks, et sellest aru saada, peabki ta muutuma. Tema maailm plahvatuslikult laienema.

    Jah, tõsi, kui ta ei yritagi sellest aru saada, siis jääb kõik endiseks. See ongi see säde, mille too vaimselt kõrgemal olev tegelane peab ära tundma või ära nägema. Kui tegemist on täiesti tuima tykiga, siis võid kasvõi pea peal seista ta ees, ikka ei juhtu midagi. Sest tollel tuimal tykil on sygavalt pohlad tollest preestrist või õpetajast, eks ole.

    Kui aga juba miski pragu on kesta sees, mingi mõra sisse löönud, väikseimgi võimalus tekkinud, siis võib Suur Muutus aset leida.

    Tekib muidugi kysimus, kas Õpetaja võib sellisel võimalusel mööda lasta minna? Noh, et ta tõepoolest näeb, et selle päti sees hõõgub midagi, et on lootust, et võib pöörduda. Aga jätta see kasutamata ja tõepoolest ainult tänitada ja näägutada?

    Siin tekib ka Õpetajas dilemma. Ta võib ju näha, või loota või arvata midagi, aga ta ei pruugi olla kindel, kas ta näeb või arvab õieti. Ja siis neid uusi ohvreid pakkudes võib ta ka lihtsalt neist ilma jääda, ilma et midagi head toimuks. Riskimoment on täiesti ju olemas.

    Aga, teisest kyljest, kui on olemas pisimgi võimalus, et keegi saab nägijaks või valgustunuks sinu tegude läbi - kas tohib sellist võimalust käest lasta?

    Variant, et asja ebaõnnestumise korral pöörata kõik naeruks, võtta oma varandused tagasi ning saata pätt karistust kandma, hästi ei tööta.

    Esiteks on ymberringi ju tunnistajad. Ja kui sa neile valetad, et sa ise andsid väärtasjad ära ning pärast ytled, et ei andnud, siis oled sa ju ise kahtlane, onju. Teiseks jätaks see vahepealne mängimine sinust ysna veidra mulje nagunii. Kogu situatsioon on ju skandaalne: kinnivõetud kahtlusalune, väärtesemed asitõenditena, jõustruktuuride kohalolek, uudishimulikud ymberringi, sa ise kui kannatanu, olles samal ajal ka veel kohalik autoriteet ja pyhamees.

    Sul pole isegi mitte võimalust asjade yle järele mõtelda, mediteerida või palvetada. Sa pead kohe otsustama. See võib olla varahommik. Sind on une pealt yles aetud. No mida sa siin veel suudad näha või taibata, eks ole. Vaevalt et isegi kõige suurim pyhamees suudaks sellises olukorras kahtlustatava valgustus-võimekust hoobilt tabada. Too ju just äsja kinni võetud, kinni seotud võibolla, igatahes valve all, võibolla pekstudki.

    Kuidas sa teatad kogu rahvahulga kuuldes, et too on sinu sõber?

    Pealegi, ta toodi sinu juurde selleks, et antud asitõendid viitasid sinule. Viitasid vargusele sinu juures. Aga sa ei pruugi ju teada, kus ta veel võis vahepeal käia, millega veel vahele jääda- Võimalik, et tal oli neid episoode kogunenud juba omajagu. Ja sina olid vaid yks tema ohvritest, kelle juurde lõpuks jõuti. Ja nyyd, olge lahked, kuulutad sa ta oma sõbraks. Wtf?

    Tjah. Võib muidugi lõpuks öelda, et kogu see lugu pole kõigi nende asjaolude tõttu yldsegi mite usutav. Aga võib ka oletada, et algne lugu, ykskõik kust maailmaotsast alguse saanud, on mitmekordsete ymberjutustamiste käigus muutunud, rikutud ja seetõttu kaotanud oma usutavuse. Et algne lugu, või vähemalt algsem lugu, oli siiski justkui rohkem "päris".

    Ei tea jah. Eks see ole rohkem folkloristide, muinasjutu-uurijate rida. Ja eks nad või ka nende algsemate versioonide kohta oma oletusi teha.

    Aga muidu jah, lugu ise on hea.

    ReplyDelete

Post a Comment