thh noh jah. see tänane siis.

Mõned sõbrad on niimoodi kordamööda. On sõber – ei ole sõber. (Koit tänahommikul mõtiskles niimoodi)

Alguses, kui inimesed tutvuvad, käivad nende jutud ümber hetkel toimuva. 'Ilus ilm. Vastik kohv. Huvitav loeng.' Hiljem, kui hetkeltoimuva arutamist on hästi ja sujuvalt ja piisavalt palju toimunud, liigutakse isiklikumatele teemadele. Enda tutvustamise voor hakkab.' Mulle ei meeldi tuulised ilmad. Ma ei saa hommikul ilma kohvita üles. Ma käin selles loengus, sest mu erialal on seda vaja.' Ja kui ka see õnnestub sujuvalt, asutakse veel lähedasemate teemade kallale. 'Miks mulle tuulised ilmad ei meeldi. Ja mis mulle hoopis rohkem meeldib. Kuidas ma oma kohvi joon ja kellega.' Ja nii edasi. Järjest isiklikumaks järjest rohkem ennast teisele avades ja teisest teada saades. Noh, ja siis on neil kõik endast ära räägitud ja teise kohta ära kuuldud, mis nad siis teevad? Ju siis räägivad mingitest kolmandatest asjadest juba. Aga sa proovi nii, et jäta see tutvustamisvoor vahele ja vaata siis, kui hea on.

Külmavärinad.

Ma räägin sulle lapsest. Enda omast. Ta teeb umbes iga päev midagi sellist, mis paneb mind imestama. Näiteks on meil juttu olnud asjadest, mida ta on endale ette kujutanud või siis nagu ta ise ütleb: ‘oma silmades näinud’. Kuigi ta teab, et paljusid neid asju pole tegelikult toimunud, võib ta väita, et on. Lissalt täpsustav küsimus ‘kus sa seda nägid?’ annab infot juurde. Ta ütleb, et asjad on toimunud, sest ta on seda ‘oma silmades näinud’, aga ta teab, et Päriselt ei ole neid toimunud. Hullult huvitav. Sest ta on, eksole, väike laps. Ja see on minumeelest tähelepanuväärne, et ta nii varakult kasutab oma kujutlusvõimet meelelahutuseks.
Siis ma vahepeal ju ahastasin, et käitub nagu teismeline. Aga ühes loengus mainiti ära, et neljaselt tulebki siuke faas, läheb varsti üle ja tuleb alles teismeeas tagasi. Jee.
Joonistused. Tal on kahte sorti joonistusi. Ühtede peal on palju imeilusaid õndsate naeratustega triibulisi ja värvilisi loomi tegemas igast armsaid asju. Teist sorti pildid on keerulisemad. Need pole arusaadavad ilma seletuseta. Seal on tavaliselt mingi hull aktsioon, tulistamine, põlemine, põgenemine. Vahel ikka mõtlen, et äkki peaks vähe jälgima, milliseid arvutimänge ja filme ta näeb.

Gaaah. Ma peaksin tegelt seminariks õppima ja kodust kontrolltööd kirjutama. Mitte siis niimoodi. Mmh.

'We want freedom of speech but we all talking at the same time' – Michael Franti. (hipimuusika, noh)

Mis ma mõtlesin, on see, kuidas mulle meeldib mingi osa sõnavabadusest. Õigusest öelda kõva häälega, mis pähe tuleb. Näiteks keskmist sõrme näitav käsi Postimehe esilehel ükskord. Näiteks see, et ma kuulan raadiot ja lauludel pole mingeid mõttetuid nõkse ja piikse kõikide ässide ja fakkide asemel. Me ju kõik teame, mida seal öeldakse. Ja samal ajal ei meeldi mulle netikommentaaride teema. See, et igaüks saab öelda ja ütlebki misiganes talle pähe tuleb suvalise artikli kohta. Tihti ilma asjadest ise midagi olulist teades, ilma mingi sõnumita maailmale. (Teeme korraks, et see sõnum, mida maailm idiootsest kommentaarist saab: kommenteerija on idikas, ei lähe sõnumina kirja.) Sõnumit ei ole. Liiga paljudel neist ei ole midagi öelda, aga on igasugune õigus seda öelda. Ei ole hea. Ei ole.

Nii. Võibolla olen ma seda juba kunagi varem siin kirjutanud. Aga kuna ma üldiselt eelistaksin, et loetakse värskemat kraami ja mulle üldiselt meeldib ennast korrata, siis... Siis ma räägin sellest jälle. Elu mõttest. Nii diip olengi. Vaata, see kord, kui ma emastusin. Jäin lapseootele. Asusin õnnistatud seisundisse. Siis ma mõtlesin hästi palju selle peale, kuidas mu elu saab olema erinev nende inimeste eludest, kes minuga sama vanad on. Teadküll, mingi ajani on inimese elu ju hästi sarnane temaga ühevanuste inimeste eludega. Seoses elu muutumisega mõtlesin ka elu mõtte peale. Selle peale, mis peaks või võiks olla kogu selle värgi eesmärk. Kui mitte lõppeesmärk, siis mingit sorti minieesmärke võiks ta ju sisaldada. Kuna ma ikka natuke salaja kurvastasin, et ma ei saa lähiajal enam püüelda nende eesmärkide poole, mille poole kõik teised 17aastased paistsid püüdlevat, otsustasin, et ei tahagi. Otsustasin, et liiga paljudel 17aastastel on väärastunud arusaam elu mõttest. Näiteks hakkas mulle tunduma, et elu eesmärk ei saa olla: võimalikult tihti ennast võimalikult ebaadekvaatseks juua ja sellele järgnevaid sündmusi ‘seiklusteks’ nimetada. Ei tundu nagu õige. Ja ma väga ei usu, et oleks mõistlik pidevalt püüelda selle poole, et nagu sportlikust huvist hästi paljude erinevate inimestega seksuaalset lähedust olla kogenud. See võib tunduda esialgu, niimoodi 17aastase peaga mõeldes, nagu hea mõte. Õujeah, teeme seda, siis ongi hea. Aga ei tundu nagu õige ju tegelt. Niimoodi natuke suuremas plaanis. Tegelt oligi nii, et ega ma lõpuks mingit elu mõtet väljendavat sloganit välja ei mõelnud. Ma lissalt välistasin mõned variandid. Sain aru, et on aeg sellistest ideedest välja kasvada. Nad nooruse vallatuste ja rumaluste hulka ära asetada ja edasi liikuda. Huvitav on tegelt selle kõige juures see, et mul tekib vahel kuri kahtlus, et mõned võibolla ei kasvagi sellest välja. Nagu oleks võimalik hästi kaua pärast teismeiga veel arvata, et need väärtused on ikka veel väärt. Huvitav, ma ütlen. Mitte isegi hukkamõistu väärt. Lissalt huvitav.

Mis selle viimase jutuga seoses mulle meenub, ongi välja kasvamine. Jaa... mul oli ka kunagi rate konto, aga ma kasvasin sellest välja. Mhmh, mul oli ka kunagi kombeks arvata, et kõigel on minuga pistmist, aga ma sain sellest üle. Nii. Kuigi ma tean, et inimesed arenevadki erineva kiirusega ja erinevas suunas. Kuigi ma olen täitsa kursis oletusega, et erinevatel inimestel võivad samad näitajad erinevat arengutaset näidata. Vaata, mõned inimesed on kuidagi sellised... osavamad. Noh, nad suudavad mingeid vähemmõttekaid asju näiteks mingi teise nurga alt teistmoodi vaadata nii, et need omandavad hoopis sügavama mõtte. Kõike seda teades. Ikka on nii, et kui ma kuulen et keegi, keda ma pean endaga võrdseks või lausa natuke minust kõrgemal olevaks, tegeleb mõne sellise asjaga, millest mina olen juba välja kasvanud, tahaks talle pahasti öelda. Haah, hea jobu.

Urus oli taaskord üleni tore. Nunnud inimesed oma nunnu veidrusega. Ja ma jõin nende mahla ka peaaegu ära.

Hommik oli teistsugune. Sest emme oli öösel siin, tal oli mingi värk eila linnas ajada. See teeb hommiku kohe teistsuguseks, kui keegi teine veel. Nad olid õhtul Koiduga singipirukaid küpsetanud ja üle jäänud taignast väikseid küpsiseid. See oli hea. Nii hea oli koolist koju tulla ja köögis värskeid küpsiseid süüa.

Ma tahan füüsikalise maailmapildi kontrolltööd hästi teha. Mitte niivõrd hinde pärast, kui selle teadmiste poole pealt, mis koolis käimisega kaasa tuleb. Ma hullult tahaks füüsikast rohkem taibata. See on hullult tähtis üldhariduslik intelligentsete arukate inimeste asi, et nad füüsikat taipavad. Füüsika mittetaipamine on nagu blond või nii. Ja ma mõtlen seda ‘päris’ füüsikat, mida näiteks muuhulgas Tarkpea õpetab, mitte seda numbrid-valemisse füüsikat, mis gümnaasiumis oli.

Füüsikataipajaks õppimist alusta, kolm-neli.