Tuesday, November 25, 2008

tik tak


Ma olen üldiselt üsna kaootiline ja lohakas inimene. Lissalt mõned üksikud korraliku ja süstematiseeritud inimese kiiksud on küljes. Näiteks mulle meeldib päevaplaani koostada. Tavaliselt mitte terve päeva, sest tunniplaan on päris koostunud juba. Pealekooli aeg tahab tavaliselt head planeerimist. Siis ma mõnikord koostan eriti põhjalikke plaane. Võtan kõik need kohad, kus ma pean käima ja kellaajad, millal mul on vaja seal olla. Mahutan nende vahele tegemised ja käimised, mis ei pea kindlal kellaajal olema. Võtan arvesse asjade asukohti ajas ja ruumis. Planeerin oma käikude järjekonda. Sest näiteks kui mul on niikuinii vaja kodus söömas käia ja raamatukogu raamatud on kodus, lähen raamatukokku pärast kodus söömaskäimist ja võtan raamatud ka kaasa. Aga niimoodi pikemalt ja keerulisemalt ka. Mitte sammuhaaval või kuidagi sõnastatult. Lissalt aegajalt võtan endale momendi ja hooman kogu seda värki, mis samal õhtul aktuaalne saab olema ja lasen sellel kaunilt süsteemi langeda. Mida pikemalt ja rohkem kordi ma seda teen, seda ilusam plaan saab. Kui ma juba hommikul hakkan selle peale mõtlema, on mul viimase loengu lõpuks nii ilus tegevuskava valmis, et kohe lust. Kusjuures, see võtab arvesse liikumiskiirust üksi ja lapsega ja vajadust logelemispauside järele ja mida kõike veel. Heal juhul on selle sisse arvestatud mingid tingimusi kontrollivad kohad. Kui bussini on vähem kui 15 minutit, siis ootan, kui alla poole tunni, käin vahepeal seal ära, kui üle poole tunni, käin seal ära ja lähen jalgsi ja kui seal jääb käimata, siis asendan seal käimise helistamisega.

Eile oli selline päev, et ma olin hommikust peale oma õhtust aega kavandanud. Mu kava oli mulle oluline, sest see silaldas tähtsate asjade tegemist. Ma pidin õppima ja selleks on igasuguseid tingimusi vaja. Vähe sellest, mul oli eile õhtul vaja ka tööd teha ja selleks on veel teisigi tingimusi vaja. Üsna lihtne plaan, selline paindlik aga efektiivne. Ja siis ta helistab ja teatab, et ta Jälle ei saa oma lubadusi täita ja saagu ma üksi hakkama ja see pole tema süü. Gaad dämmit. Terve oma plaani pidin maha matma. Otsast lõpuni. Kõik. Ma pold isegi esimese etapini jõudnud. Vähe sellest, et see oli üks kuramuse ilus plaan. See oli ka kuramuse tähtis. See ei ole tal mingi paljast tõenäosusest tingitud ebaõnn. Selliseid asju juhtub ebanormaalselt tihti. See on mingi kolekohutav karmavõlg. Mida rohkem ma temaga kokku puutun, seda rohkem maksab see ka mulle. Ma ei armasta teiste inimeste võlgasid. Mul on enda omadegagi piisavalt tegemist. Urr.

Mul on olemas võime reaalteadusi mõista. Aga ma ei saa sulle seda näidata. See on nähtamatu. Sa lissalt pead mind uskuma. Seni on seda võimet minu juures näinud ainult mõned üksikud. Nad on juhuslikult hästi targad ja oma ametisse sobivad. Oma alasti kuningad võid sinnasamusesse pista.

Heh, nad teevad foorumisse teema ‘seksuaalse alatooniga nali’ ja postitavad selle alla seksuaalse tooniga nalju. Või lausa seksinalju. ALAtoonist on asi kaugel.

Igasugused inimesed võivad mind kiita. Ainult mõne inimese kiituse paistel ma üleni mõnulen. Jess... ütle seda veel... nihea, et sa just niimoodi, just minule...
Igasugused inimesed võivad mind puudutada. Ainult mõne inimese puudutusest ma üleni...


Nojahsiis, hommikuaeg otsas. Juua veel üks kohv või jah? Võibolla peaks midagi sööma. Pidavat hästi mõjuma. Teadlaste värske uuring, noh.

No comments:

Post a Comment