Thursday, December 18, 2008

ahaa mul selge on a


Haah. Arva ära, kes just oma elu esimese A sai. Ma olen ikka nii lahe. Egobuusti mõttes oleks vist juba natu varem pidand psühholoogia ained võtma hakkama. Ja keskmise kergitamise mõttes. Keskmise kergitamine on ju ka mingi värk. Tegelt polegi midagi imestada. Kui hinnatakse oma seisukoha olemasolu ja põhjendatust. Mul on umbes kõige kohta seisukoht. Ja kui ei ole, mõtlen välja, kui vaja. Näiteks on mul seisukoht selle kohta, et ma saan psühhide ainete eest häid hindeid ja mata ainete eest kesiseid ja rahuldavaid. Mata on raskem. Võinoh, seni pole ma näinud ühtki psühholoogia ainet, mis oleks raskem kui näiteks algebra. Või funktsionaalanalüüs. Ja samal ajal, enda piinamine üle jõu käivate asjadega ju ongi lahe. Ja mata huvitab mind rohkem. Või mingit teist moodi.

Seisukohtadest rääkides... Miks on minu arvates kasulik ja hea sageli oma raske elu pärast halada. Raske elu all mõtlen ma praegu näiteks sessi/arvestuste nädalaid. Või lapsevanem olemist. Kiiret aega töö juures. Siuksi asju.
1. Kui palju halad ja pärast kõik hästi läheb, on ilgelt hea olla. See oli nii raske ja ma tulin ikkagi sellega toime. See oli nii peaaegu et võimatu ja selgus, et ma olen võimeline nii peaaegu võimatuks. Kas ma olen lahe või jah? Pluss veel teiste heakskiit, see ruulib alati. Pikalt halamine jõuab lõpuks ikka kellegi kõrvu ja kui nad pärast kuulevad, et lõpuks läks hästi, on nad kohe üleni: vau kui tubli ta on, see oli ju nii raske, me teame küll. Kui oleks algusest peale kõigesse suhtunud, nagu see oleks hullu kerge, poleks pärast üldse seda -õujeah- tunnet.
2. Kui palju halad ja pärast ikkagi halvasti läks, on lihtsam leppida. Sest see oligi raske. Ja ma vähemalt proovisin. Ja ma peaaegu isegi sain hakkama. Olen mina alles tubli. Mida rohkem eelnevalt halanud oled, seda arusaadavam tundub hilisem võimalik feilimine. Rasked asjad ei õnnestugi esimesel korral. Ja uuesti üritamine või mitteniilihtsa üritamine üldse on kah hästi tervitatav. Näiteks, mina ja algebra ja meie tohutu seiklus- ja võitlusrohke minevik.
3. Otseloomulikult tehakse halamist ja hädaldamist oma blogis ja oma sõpradele ja tuttavatele suuliselt. Just need kohad, kus vaimukas, tabav ja õel olemine tulevad kasuks. Poole lihtsam on pilduda vaimukusi pahade ja ebamugavate asjade kohta. Mitu vaimukat jutukest sa ikka suudad kirjutada sellest, kui sobiva raskusastmega kõik su elus sulle on ja kui lihtsaks ja mugavaks kõik on osutunud. Nagu niimoodi ilma iroonia ja sarkasmita. Ei saa. Hädaldamine on poole šefim.

Oikurat. Kommude arve tuli suurem, kui ma arvestanud olin. See küll imeb natuke. See on sellest, et ma tarbin vähem kui keskmine tarbija ja näitusid ei teatand. Siis nad mõtlevad omast peast igast rumalusi mulle arve peale välja ja pärast mina pean maksma. Ma tegelt olen enda üle lausa uhke. Kui mulle tuleb elektriarve teatatud näidu järgi, on see kaks korda väiksem kui keskmise tarbija järgi koostatud arve. Ma olen tervelt kaks korda säästlikum kui keskmine tarbija. See on see säästupirnid ja päevotsa kodust ära olemine.

Tegime Koiduga täna piparkooke. Üleni nunnu. Koit oli mudugi täiesti talle oodataval kombel loominguline selle tegevuse juures. Minimaalselt kasutas piparkoogivorme. Voolis ja lõikus väikse noaga. Tegi igast eriti keerulisi ja anatoomiliselt võimalikult korrektseid veeelukaid. Piparkoogitaignast. Ja siis tegi ta võimalikult elukaugeid putukaid kah. Neljajalgseid suurte silmadega putukaid, kellel on selja peal oga.

Mu arvuti paneb näkku. Peaks talle näitama, kes siin boss on.

See sünna ju tuleb ja mul on see laps ju. Ühelt poolt võiks teda kaasa tirida sinna. Sest noh. Mis nad ikka mulle teevad. Pealegi, täpselt üks laps seltskonnas on üleni tore. Mitu last on võibolla tüütu, aga üks laps on seltskonna hing. Siis jällegi... kuidas ma temaga sealt tagasi saan. Esiteks pole mul bussipiletit, teiseks lähvad bussid kõik maru vara minema. See pole nagu ma suudaksin panna 4aastase öösel külma ilmaga mitut kilomeetrit kõndima. Tema tassimisest me parem ei räägi. Üks variant on mingi auto sebida, aga see tähendaks, et ma veedaksin terve õhtu kõigepealt autojuhti otsides ja siis tal silma peal hoides. Noh, et ta kaine püsiks ja ilma minuta ära ei sõidaks. Kuramuse keeruline. Pluss veel see asjaolu, et kui laps seal olla ei taha, siis ma tunnen ennast kogu aja üleni süüüdi. Halb ema. Veab oma last jooma kaasa. Paha paha. Nüüd sain ma mudugi juba Iviga kokkuleppele ja kõik hea. Peale selle, et ma tegin saatusliku vea ja küsisin Koidult, mida ta ise sellest arvab. Nüüd teatab ta umbes iga viie minuti tagant, et tahab sünnipäevale ja siis jälle et tahab Ivi juurde.

Ma peaks tegelt raamatukokku minema ja/või interneti kaasabiga endale füüsika pähe toppima.

Kas ma seda olen juba maininud, kui frustreeriv on minu jaoks jõuda mõne laheda inimese blogini ja avastada, et see imeb lurinal. Miks ei või inimesed igas väljundis rokkida? Mille kuradi pärast peavad nad osaliselt mingis mõttes sajaga imema? Sest osa inimesi ju ei ole nii. Osa inimesi ongi igas mõttes vapustavalt lahedad. Lõpuni välja. Isegi siis, kui ma pole parajasti lootusetult armunud. Sest siis on ju teadagi. Aga mõned inimesed ongi täiesti lahedad. Igalt poolt.

Winamp on kah hulluks läinud.

Unusta mu sünnipäev ära ja vaata mis juhtub. Mitte midagi. Mul on suva. Võinoh, mul pole mu sünnipäevast suva. Mu sünnipäev meeldib mulle sajaga. Ma tähistan seda igal aastal ja mul on hea meel sel ajal toredaid inimesi kingituste ja alkoga näha. Aga ma pean täiesti iseenesest mõistetavaks, et sa ei tea, millal mul sünnipäev on. Ma pole sugugi üllatunud, kui mu sünnipäevahommikul pole mul miljon smsi juba telefonis ootamas. Ma ise kah unustan vahepeal ära, et mul sünnipäev on. Mul pole midagi selle vastu, et ma pean oma sünnipäeval kontrolltööd kirjutama või kellegi teise sünnipäeva tähistama. Siuke olengi. A praegu on mu sünnani mudugi päris mitu aega veel ja ma saan siis 23 ja vanasti olid 23-aastased üleni vanad juba, niiet. Niiet maiteamis. Midagi. Lissalt. Päris suur number.

Raamatukogul võiks see kah olla, et ma valin kataloogist raamatu välja ja siis mingi tüüp toob selle mulle kahekümneviieka eest kippelt ära. Kojutoomisega raamatukogu. Raamatutakso. Tudengisoodustusega linna piires ja puha. Sest see maja on ikka päris kaugel ja ma saaks selle ajaga, mis ma sinna ja tagasi kõnnin umbes miljon muud asja ära teha. Keegi ei ütle, et ma teen. Aga ma saaks.

Mis lisaks nendele asjadele, mis Kärt juba mainis, mind inimeste arvutikasutuse juures abitult ahastama paneb, on klahvikombinatsioonide mittemõistmine. Inimene istub üleni abitult arvuti taga ja ma ütlen talle, et vajuta kontroltsee ja ta tõmbab käed ära ja vaatab klaviatuuri segaduses õudusega. Või vajutab nimetatud klahve järjest. Ühe ära ja siis teist. Nagu mismõttes? Ma veel natuke saan aru, et inimene ei tea, kus shift on, sest sinna pole peale kirjutatud. Ja akende vahetamine hiirega. Ja aeglased hiired. Maisaaaru, inimesed. Läpaka hiir on kõigil nii aeglaseks keeratud, et mingi kolm korda peab kätt tõstma, et ühest ekraani servast teise jõuda. Mängijatel ka. Tüübid mängivad arvutimängu, kus on hiirt vaja ja nad tõstavad mänguhoos oma hiirt mööda lauda ringi, sest hiirematti ei jätku. Ja kolks-kolks käib hiir vastu lauda.

Ma olen oma kaelale ja õlgadele jälle kusagil liiga teinud. Kui selline asi kellelgi teisel oleks, ma hakkaks kohe mingit keerulist teooriat aretama. Et ta kannab alateadlikult “meelega” oma seljakotti valesti ja magab vale padjaga. Sest ta Tahab, et teda Puudutataks. Aga tai saa minna lissalt: puuduta mind. Ta peab mingi keeruliseks kõik ajama ja jätma mulje, et on nõus puudutusega (valutavate õlgade mudimisega) siis ja ainult siis kui tal parajasti eriti valus juba on. Kuigi valu on päriselt. Aganoh... Enda kohta ma sellist asja ei ütleks. Ma panen aint teiste inimeste alateadlikke kiiksuseid ihasid paika. Siis ma näiteks nimetan igast egomanjakke tundlikeks helladeks haigetsaamist kartvateks. Sest marvan, et terve tugev ja enesekindel inimene ei pea ringi vehkima eriti suure ego muljega. See suhtlusmängude raamat, mis teine Kärt ära mainis, meeldis mulle ka. Üks teine raamat, mis selles aines kohustuslik on, meeldis mulle veel. Mai mäleta, mis see oli. Hästi paks igatahes ja selline popilt ja lihtsalt kirjutatud.

Nad ei aima, missugust inimkonna suurimat geeniust sina oma südame all kandnud oled.

Ma sain endale pinnu käe sisse ja ma ei saa seda ise kätte. Just ükspäev mölisesin Salmes, et mina küll saan oma pindudega ise hakkama, ega ma mõni selline pole. Ja nüüd olen hädas. See ongi mingi hobi mul viimasel ajal. Salmes ülbitseda ja pärast on piinlik. Maitea. Kah vist mingi kiiksune asi. Või see, et ma käin seal viimasel ajal aint väsinuna. Või see, et ma olen viimasel ajal päris tihti väsinud.

“Sa oled täna kuidagi eriti terav.”

Tavaliselt on nii, et kui kostüümipidu on, panen ma pulmakleidi selga ja see sobib. Seekord vist ei sobi. Ja ma olen segaduses. Midagi ikka mõtlen välja.


1 comment:

  1. Mitmed kasulikud mõtted. Merci beaucoup! (Ära tüütab see inglise keel siinsetes blogides! Aga intelligent inime peab ju kuidagi ... N'est-ce pas?!)

    ReplyDelete