Sunday, December 21, 2008

Asjad. Asjatult. Asjatamine. Asjalik.

Ma kogun kohvipakke. Kui sul saab kohvipakk tühjaks ja see pole päris ribadeks kulutatud, too see mulle. Mul on millegipärast ilge tahtmine ise valmistada kohvipakkidest kandekotti. Siukest, kuhu suvel paned rätikud ja vahetusriided ja võtad ujuma minnes kaasa. Või mingi muu otstarve. Aga ma ise ei tarvita nii palju kohvi, et piisavalt suure koti jagu enne suve kokku koguda. Selline üksik, nagu ma olen. Jah, ma tean, et kohvipakkidest kandekotte saab osta ja kandekotid ükskõik millisest materjalist ei maksa palju. Mis siis. Ma tahan ise teha. Just kohvipakkidest.

Üksikuid kõrvarõngaid kogun ka. Nendega ei tee ma lõpuks midagi. Nendega teen ma jooksvalt midagi. Kannan neid. Paljud kõrvarõngad on nii ülepingutatult ilusad ja keerulised, et kaks oleks juba palju. Üks on täitsa paras. Siis ma alati rõõmustan, kui mõne üksiku kõrvarõnga leian või keegi mulle mõne annab.

Munakarpe ei viska ma kah ära. Ma ei tea veel miks. Alguses tegime Koiduga nendest hiiri, aga see on juba natuke ammendunud. Kui me just hiirtearmeed ei hakka ühel hetkel tahtma. Niiet mul on kööginurgas kasvav munakarbi kuhi, millele mul veel rakendust ei ole. Võibolla saab selle kuidagi tagasi pabermassiks muuta ja siis sellest midagi muud niiskustkartvat valmistada. Hoipõrsaid tehakse kuidagi... õhupalliga ja liimiga.

See, et eluisu ära läheb, ei tähenda kohe suitsiidseid mõtteid. Sest kui igasugune isu elada on ära, on ära ka isu midagi teha selle suhtes. Selline kõikehaarav tahtmatus. Väga vastik. Ärge seda kodus järele proovige. Tegelt mul praegu ei ole. Ma lissalt tahtsin ära mainida, kuidas selle asjaga on.

Pannkookidest on nii õel olla nii maitsvad ja nii vähetoitvad.

“Ma joonistasin oma vana ralliauto ja siis ma joonistasin sinna risti peale. Sest see on kadunud.”

Appi. Ma ei mõista inimesi. Ma aegajalt mõtlen, et ma mõistan. Et see on võimalik. Et ma olengi selline eriline supervõimetega hämmastavalt mõistev ja arusaaja. Ei. See on mingi illusioon mul aint. Mul pole tegelt õrna aimugi. Vähemalt mõnel juhul mitte. Mõned rohkem kui üksikud juhud on minu jaoks puhas ulme. Täielik mõistmisvõimetus minu poolt. Ma arvan, et see ongi üks põhjus, miks ma ei valiks tööd inimestega. Ma läheks -klõpsti- hulluks.

Umbes seal, kus Tasku uks praegu on, olid vanasti need putkad. Eskimo jäätise putka ja hea hamburgeri putka. Ja üks mingisuguse pudipadi putka. Vanasti. Ei, nagu lahe. Mõtle. Sellesama koha peal oli kunagi üks teine koht ja ühed teise asjad. Ja see kõik tähendas midagi muud. Praegu on seal see, mis seal praegu on ja sellel on oma tähendus. Kuigi see on seesama koht. Nüüd on see nagu teine koht. Nagu see oleks kusagil hoopis hoopis mujal, kuigi tegelikult täpselt sealsamas. Ja seda eelmist kohta ei ole enam mitte kusagil. Nagu teda poleksi olnud. Kuigi oli ju.

Tegelt mul on küll erilised võimed. Ma olen varustatud täiesti uskumatu võimega teha lolle arvutusvigu. Ma võin täiesti suvalisel hetkel asuda võrratusi ja võrrandeid täiesti valesti lahendama. Mõnikord ei suuda ma tabelist vastust välja lugeda. Võinoh, suudan, aga valed vastused loen välja. Ma vahel unustan ära, et mul pole korrutustabel peas. Ja siis ma panen kogu selle jura mingisse kontrolltöösse kirja ja siis nad kõik vaatavad ja teevad põhjapanevaid järeldusi. Nagu ikka.

Vähe sellest, et lahedad inimesed on mõnikord mingis mõttes nõmedad. Targad inimesed on mõnikord mingis mõttes lollid.

Onions have layers.

Head laskvorstid. Mingi poole jaanuarini peab uusi osasid ootama. Umbes kõigi sarjade. Oh. Mida siis noliferid jõulude ajal tegema peavad? Keegi meist ei hooli.

Mh. Ma olen täna ikka masendav.

Osa blogipidajaid suhtub oma lugejatesse halvasti. “Te olete kõik pisikesed tühised arutud jubinad ja mina olen lihtsalt liiga lahe teie jaoks.” Osa blogipidajaid suhtub endasse halvasti. “Ma olen nii halb, ma kirjutan nii mõttetult, teil pole vaja oma aega minu peale raisata.” Ja siis on need kutid, kes ei paista üldse oma lugejatesse suhtuvat. Mõned lausa ei paista aimavatki, et tal midagi sellist olemas on.

Tagant õige vastuse vaatamine on nii põhikool.

Pildista söövaid inimesi.

Mul on selg perses. Kogu aeg kipub mingi imelikuks. Nagu ei valuta, aga selline ebamugav on. Tekitab tahtmise lissalt kõva pinna peale selili heita ja mitte liigutada. Eriti nõme, kui see juhtub raamatu lugemise ajal. Kui kuidagi olla ei saa. Istuda on paha, lamada on paha, toetada on paha. Õppimise ajal juhtub ka mudugi. Kuigi mul on reguleeritava kõrgusega ja seljatoega tool. Ja laud. Ma kolisin arvuti oma ainsa laua pealt alla, et laua peal koolitööd teha. Nüüd ma istun põrandal, et kirjutada. Aga mitte kogu aja. Ma ikka teen koolitööd kah.

Kui sul peaks tekkima isu oma elu hästi raskeks muuta, proovi näiteks hakata ette kujutama, et teised inimesed suudavad mõningaid su mõtteid lugeda. Siis solvu ja vihasta, kui selgub, et ei suudagi. Ole üllatunud, et nad ei tea, mida sa mõtlesid. Tee valed eeldused, jõua nende abil igasugustele järeldustele ja siis ongi.

Ma mäletan, kui ma sqli arvestuseks õppisin ja miski ei teinud loogikat ja ma vihhkasin neid ülesandeid ja seda värdjat programmi ja kõike. Aga siis ma võtsin ennast kokku ja tuli välja, et see on tegelt hästi tore asi ja ma suudan sellest aru saada küll. Isegi aine webct leht hakkas loogikat tegema ja ilus ja hea.

mmm. ma tahan suve hoopis.

Ütle mulle, milline on sinu külmkapp ja ma ütlen: aha, selline sa siis oledki. Mul on tunne, et külmkapist on saanud üks nendest asjadest, mis näitavad inimese kohta midagi. Sest sinna pannakse magnetitega asju külge. Või teibiga. Nendel asjadel on mudugi nende inimestega pistmist, kes selle külmkapi juurde tihti satuvad. Mul on seal näiteks aegajalt –ülatusüllatus!- ostunimekiri. Fotod ka. Need on kogu aeg. Mingi osa inimesi paneb kleepsusid külmkapi külge. Ideeliselt saaks külmkapiust mingi tahvlina ka ju kasutada. Nagu markeriga kirjutad ja lapiga kustutad. Peaks proovima. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, ma tean päris mitut külmkappi, mis on täiesti mittemidagiütlevad. Aga sellistel inimestel, kes ise pole päris mittemidagiütlevad. See ikka sõltub. Ei kehti kõigile.

Savage Garden mõjub mulle kuidagi. Eriti ballaadid. Selline rahulikult naeratav ja kogu maailma hellalt armastav tunne tuleb. Kõik on hea, muresid polegi olemas.

Lisaks kõigile värkidele, mis mul on, on mul ka värk kohtvalgustitega. Mul on kaks väikest lampi oma voodi juures, üks Koidu laua juures, oma laua juures, pliidi juures. Ma tahaksin, et mul oleks veel lamp kraanikausi juures, lisatuli vannitoas, mingid väiksed lambid koridoris, üks seinalamp Koidu voodi juures... Võibolla on mul mingi värk varjudega. Mittelaest tulev suunatud valgus teeb lahedaid varje. Või ma kah ei tea.

Mulle tuleb homme õde külla.

2 comments:

  1. Tead. Mulle nii täiega meeldib, kuidas Sa kirjutad. Loen ja loen ja vahepeal tuleb tunne, et oh, mul on ju ka mõnikord nii. Või et, oh kui lahedasti Sa seda nüüd kirjutasid. Või et, oh mis Koit jälle ütles. Või et, oh kuidas Sa jaksad nii palju nii huvitavat juttu kirjutada.

    Ühesõnaga, üleni lahe :P Ma juba ammu mõtlesin, et kiidaks, aga ei julgenud. Mõtlesin, et mis ma ikka topin ennast. Aga nüüd ikkagi peab kiitma. Lihtsalt mulle meeldib :)

    ReplyDelete
  2. sa tõesti kirjutad vahvasti
    vahel naeran niiet silmad märjad

    ReplyDelete

There was an error in this gadget