Monday, December 22, 2008

blogging: regularly


Tunnetest ei ole mõtet rääkida. Heaküll, me võime rääkida sellest, mida me mõtleme, arvame, oma seisukohtadest ja vaadetest, kogemustest. Sest need on mingid paigas asjad. Aga tunded - mkm. Tunded on mingi hullumeelsus. Nad muutuvad, tekivad, kaovad. Tugevnevad ja nõrgenevad. Vahelduvad. Nad on nii keerulised. Neid pole võimalik sõnadega kirjeldada. Nad on mingid katsumatud nähtamatud ollused, mida pole võimalik tabada. Ja kui ma võtaksingi ükspäev ennast kokku, vägistaksin sõnadesse mingid tunded, mis mul mingi inimese suhtes on. Ja kui ma lähekski niipalju hoogu, et sellele inimesele ka selle sõnadesse väänatud tunde teatavaks teeksin. Siis ta teaks. Ta teaks enamvähem, mis tunne mul see üks hetk oli. Mingi umbes järgmine või ülejärgmine hetk on mul juba teine tunne. Vabalt võib olla. Ja ma pole isegi mingi napakas. See ei pruugi isegi mitte tervenisti teine tunne olla. Lissalt natu-natuke teine. Aga kui ma talle juba korra olen öelnud, kuidas ma tunnen, arvab ta, et ma tunnengi nii. Kuni ma pole öelnud teisiti. Siis peaksin ma ju seda teavet pidevalt uuendama. Sest mudu ta arvab valesti. Siis mei saagi muud teha, kui pidevalt tunnetest rääkida. Siis kisuks juba imelikus ära.
Mis me selle asemel teeme, me tegutseme. Sina teed midagi ja mina püüan selle põhjal ära arvata, mida sa tunned. Siis teen mina midagi. Selle põhjal pead sa aru saama, milliseid tundeid ma lugesin välja sinu tegudest ja kuidas ma ise tunnen. Vaata, et sa sõnagi ei ütle. Niimoodi me asjatamegi. Mängime ühte eriti hullu äraarvamismängu.


Ma läksin täna bussiga kooli. Paar peatust aint. Buss sõitis ette ja mulle tuli korraks pähe mõte, et ma võin ju niimoodi trahvi saada. Siis see nõmedaid nalju genereeriv osa minust ütles lollaka muige saatel: noh, trahvi pead sa ära maksma alles järgmiseks kuuks, jaanuari eelarvesse mahub sulle üks trahv ilusti ära. Ja siis ma läksingi bussi. Siis mul tuli üks peatus enne enda oma peatust tahtmine bussist maha minna, aga mai läinud. Ja minu peatuses olid kontrollid vastas. Siuksed peenikesed tibinad ja vuntsidega mees. Mingi terve igaviku pidin seal tumedate klaasidega bussis kükitama ja igast küsimustele vastama. Nii nõme. See oli lahe, et nad küsisid mitu korda, kas ma olen täisealine.

Täisealine.
Täis Ealine.
Täi Sealine.



Ma kirjutasin täna kontroltööd. Õppejõud üritas taaskord oma leivanumbrit: andis mulle ülesanded, mis ei pidanud tulema. Tal on nagu selline hobi. Ütleb enne tööd, millised ülesanded tulevad, laseb need üles kirjutada ja puha. Vaatab, et me üles kirjutaksime. Ja siis paneb kontrolltöösse mingid ülesanded, millel ei pruugi varem öeldutega oluliselt pistmist olla. Siis ma ütsin talle. Varem ma kannatasin vaikides. Seekord ütsin. Sest hirmus tähtis kontrolltöö oli see ja mina ei taha kannatada teise hajameelsuse pärast. Ja ta võttis tagasi ja andis mulle õiged ülesanded. Jipikajei! Enesekehtestamine ruulib.

Ma pole ikka veel oma arvutit laua peale kolinud. Tal on nii palju juhtmeid ja värke küljes.

Mu kodu on ilgelt sassis.

Üks hästi vana ja kortsus tädi rääkis ühe teise umbes sama vana ja kortsus tädiga bussis. Rääkis sellest, et on hirmus magamata, sest oli öösel kolme-neljani üleval. Sest ta oli sokke kudunud. Päris huvitav. Mina passin öösel üleval, sest a) mul on vaja õppida; b) mul on mingi huvitav film/raamat või asi; c) mul on mingi huvitav seltskond või inimene. Tema passis üleval, sest ta kudus sokke ja ei saanud kuidagi pooleli jätta. Meeletu.

K: Miks Jõuluvanal on selline valge habe?
M: Maiteagi. Noh, ta on hästi vana. Äkki talle on kasvanud valge habe?
K: Ei. Ta on selle ise pannud endale.
M: Ise pannud endale habeme?
K: Jah. Ta ise tegi paberist sellise valge asja ja pani selle endale pähe ja lõua alla.

Tahaks mingi ülbitseda ja tänitada inimeste kallal, kes aastaid ja aastaid liiguvad aint ühes seltskonnas. Käivad ainult inimestega sellest seltskonnast ja ei paista üldse uusi sõpru juurde saavat. A mai hakka. Sest ma olen juba halanud sellest, kui raske on täiskasvanud inimesel uusi sõpru leida. Ja ma tegelt just ise sain endale terve komplekti uusi sõpru ja nüüd tänitama hakata, et mina sain, kuda siis teised ei saa... noh see poleks ikka see.
Kuigi üldiselt kuulub minu hobide hulka inimestest vähemalt niipaljut eeldada, kui paljuks ma ise võimeline olen. Näiteks kui ma järsku üleöö otsustan, et Mina ei pane kunagi oma karvast juukseharja kuskile, kus keegi teine võiks seda näha, siis asub mulle pähe elama üks halvakspanija, kes vaatab kohe ‘viltu’ inimestele, kes jätavad oma karvaseid kamme nähtava koha peale. Kuigi mingi mõistlikum osa minust saab aru, et tegelt vahet pole ja misseminu asion.

Ühele kõrgusele ja kuulaja suunas asetatud kõlarid on ikka hoopis teine asi kui suvaliselt asetatud kõlarid mingil suvalisel kõrgusel. Tegelt ka. Kohe tuntav vahe on. Nüüd ma pean oma parempoolse kõlari alla mingit mäk-gaiverdamist tegema. Võisiis. Täheklotsid. Jep. Täheklotside kuhi ajab kah esialgu asja ära. Mul on mudugi nii kipakas laud, et see hädine klotsilahendus siin tiheda liiklusega nurga peal paistab, nagu mingi naine oleks selle välja mõelnud.

Ma kujutan endale nüüd paar päeva ette, et mul on vabad päevad. Logelen ja laisklen. Kuigi mul on viiendal eksam ja ühe suure kodutöö tähtaeg ja kuuendal eksam. Ja siis põmst hakkabki kogu see värk.

Mai oska last koristama õpetada. Mina oskan koristada. Oskus koristada (mu meelest) seisneb võimes adekvaatselt sorteerida asju vajalikeks ja mittevajalikeks ja võimes vajalikke asju sobivalt grupeerida ja nende ‘õiget’ asukohta määrata. Pluss mingid küürimisvõtted ja arusaam puhastusvahendite mõttest, aga see pole nii oluline. Ma olen näinud inimesi, kes ei oska koristada. Nad hakkavad koristama, siis nad lissalt tõstavad asju ühest valest kohast teise. Kui sorteerides, siis täiesti absurdselt. Kuni selleni välja, et laua peal olev mänguasjade ja prahi hunnik saab tõstetud riiuli peale ja riiuli peal olev mustade nõude hunnik asetatakse akna peale kaunisse torni. Tahaks, et laps oskaks koristada. Siis oleks poole lihtsam. Samal ajal mai tahaks teda üleni sundida. Tahaks kuidagi mingi moodne lapsevanem olla, kes hullu võrdne-võrdsega suhte abil kodust elu korraldab. Partnerlus, mitte alluvus. Mitte kumbagi pidi alluvus. Mina ei käsuta teda ja tema ei käsuta mind. Aga kuramuse raske on see. Õnneks sain ma jõuludeks ka ühe lapsevanemluse raamatu, niiet. Kui midagi enam teha ei oska, tuleb manuaali lugeda lissalt.

"Miks sinu vanaisa nimi on taadu?"

(pilt on failblogist ja on naljakas aint mulle. võibolla mõnele viimasel ajal ülikoolis geomeetriaga kokku puutunule ka. mudugi postita inside nalju oma blogi.)

3 comments:

  1. vanaisa nimi on taadu sellepärast, et vanaema ei tahnud olla vanaema vaid palus end nimetada memmeks ja memmega ju käib kokku taadu?!

    ReplyDelete
  2. see koristamine on matemaatika
    mudilase eas
    all
    peal
    kõrval
    ees
    taga
    sokid
    klotsid
    särgid
    püksid
    paberid
    pliiatisd
    kaisuloomad
    pallid
    raamatud
    nõud
    mustad riided
    puhtad riided
    ise koristad ja räägid
    need riided on mustad käivad mustapesu kasti
    need on raamatud
    need käivad riiulisse jne
    laps on ahvike
    ta kuuleb näeb ja teeb järele
    istusin lasteaias selliste lastega kes koristada ei osanud
    ja õppisime tundma mis on mis
    ja kus on millegi kodu
    vahva mäng oli
    otsime asjadele kodu
    nii käibki
    isegi tormi oskab koristada kui teda juhendada
    ahvikesed!!!
    siis kui nad on juba tiinekad siis peab rohkem nutti olema ja jaksu ja meelekindlust
    siis nad pole enam ahvikesed
    siis on vaja suuremat stiimulit mida on üsna raske väja mõelda
    pisikesel oli oluline et sai koos teha, sai kommi , sai kiita, õue, linna, mida iganes pisikest
    väiksed lapsed väiksed...
    tead isegi
    proovi seda häälega mõtlemist asjadele kodu otsimise mängu
    kirjutage kastidele sildid, joonistage pildid...
    sa oled ju nutikas
    aga see võtab aega ja aega on niiiiiiii vähe

    ReplyDelete
  3. Noniii. Mida siis soovida teile jõuludeks ja uueks aastaks?! (Aga natuke soovida tahaks ikka küll!!) Niisiis:
    Koidule üks suur piparkook või mitu väikest piparkooki ja auto, mis peaaegu et ise sõidab. Sulle kalli-kalli Koidu käest.
    Ja uueks aastaks ... ei teagi mida!? D – no mida sa oskad soovida inimestele kes mõlemad saavad nagunii kõigega ise hakkama. Onju?
    P.S. Su arutlused on head. Ausalt. Eriti hea on see tunnete koht (filosoofiline – lihtsalt vaimustav!)
    P.P.S. Tervita oma ema – temaga on Sul kah vedanud!

    ReplyDelete

There was an error in this gadget