Neljapäev oli väga hull. Sest näiteks enne kella kahest loengut täiesti kalts juba olla, on päris uus asi. Mingi äärmuslik magamatus, söömatus ja kurnatus. Mingi miljon asja toimumas. Mis tegelt oli umbes paar asja, aga kui nad on korraga ja hästi kõrini on juba, siis tundub, nagu neid oleks natu rohkem. (Heh. ‘Mingi miljon’ ja ‘umbes paar’ erinevad ‘natu’ võrra, nagu välja tuleb.) Igatahes lubasin endale, et ma nädalavahetusel enam ei vägista ennast ebainimlikult vara üles ja ei püsi poole ööni ärkvel. Täna kavatsesis hommikul kohe õppima hakata. Võinoh, pärast hommikusi asju. Ja nüüd on juba kellkolm. Sest kõigepealt oli kohv ja hommikusöök. Siis oli mul vaja pesu triikida. Mul on ju jälle see periood. Vahel mai triigi üldse. Pesu triikides meenub mulle alati see kord, kui Buffy oli veendunud, et tema toanaaber on deemon, sest too triigib oma teksaseid ja kuulab Celine Dioni pidevalt. Pärast oligi. Noh ja siis ma pesin juukseid, mis võttis terve igaviku ja siis oli juba kõht jälle tühi ja tegin süüa. Terve päev võib niimoodi ära kuluda, kui koguaeg teha neid asju, mis parajasti teha tahavad.
Reedel oli Koidul tema kõige esimene esinemine. Vanemuise lava peal ja puha. Ilusti läks. Sai tea, kui närvis ma olin. Mai saanud pilti teha. Käsi värises. Toetasin fotoka rõdu ääre peale ja ikka õnnestus pildid uduseks väristada. Aga jubelahe mudu. Kogu see värk. Väsitav kah mudugi. Sest vara ärkamine, hommikul eksami kirjutamine ja täiesti hullumeelne valu liiga paljudes kohtades. Kael mitmest kohast, õlad ja selg kah. Ja siis tundide kaupa rõdu ja lavataguse vahel jooksmist, enne seda paaritunniste juppide kaupa aja parajaks tegemist linnas. Koos lapsega mudugi. Oh. Lõpuks olingi nii väsinud, et unustasin selle valimispeo asja üldse ära. Mh. Ma tahtsin midagi selle iluvõimlemise kohta kah öelda. Ma arvan, et see on lahe. Eriti eriti meeldis mulle see rõngakava, kus olid väiksed kollasesse riietatud tüdrukud, kes nägid välja nagu nukud ja üleni lahe ja keeruline ja ilus tuli kõik välja.
Lastele kirjutatakse liiga palju ulmet. Peaaegu kõik muinasjutud on ju ulme. Pöialpoisid, võlupeeglid, haldjad, merineitsid... Lindgren on osaliselt ulmekirjanik. Näiteks Vennad Lõvisüdamed ja Röövlitütar Ronja. Mis lasteraamatuid meil veel on? Karupoeg Puhh, Muumitrollid, Naksitrallid, Väike nõid. Ulme kõik. Vaatsin raamatukogus ringi, et mida lapsele ettelugemiseks võtta. Tegin suvalise Henno Käo raamatu lahti – ulme vahib vastu. Vaatan siis lissalt pealkirjade järgi. Aint hullud väljamõeldised, rääkivad loomad, iseäralikud olevused ja kujuteldavad maailmad. Kaitskem lapsi reaalsuse õuduste eest! No maitea.
Selles pole midagi imelikku, kui üks matemaatik teatab teisele, et tai saa linna tulla, sest tal on homme kompleksid. Ikka juhtub. Vähe imelik oleks see, kui me koguaeg igapäevases vestluses kõikide õppeainete nimetused lõpuni välja ütleksime.
Marvan, et üks hästi sage põhjus, miks inimesest keeldutakse, on see, et ta tegi midagi valesti. Tegi vea. Astus ämbrisse. Ja siis selle pärast keeldutakse edaspidi tema lähedusest, temaga koos olemisest. Misseal ikka. Ise tegi seda. Järgmine kord on targem. Või siis ei ole. Kuidas kellelgi. Aga kui inimesest keeldutakse mitte selle pärast, mida ta tegi... vaid selle pärast, kes ta on. Mis siis saab? Kas ta saab järgmine kord targem olla ja mitte olla see, kes ta on? Ei saa ju ometigi. Jajah, me kõik võime endale ette kujutada, et see on mingi julm paratamatus, et me sellised õelad reeturlikud jobud oleme. Tegelikult on see ikka valitud käitumine. Ei ole paratamatus. Ma mõtlen siin neid inimese juurde kuuluvaid asju, mis pole kuidagigi muudetavad. “Maitaha sind enam, sest sa oled liiga noor.” - “Oh, sorry, minu viga. Eks ma siis keeran aega paarkend aastat tagasi ja valin sobilikuma aja sündimiseks.” See oli praegu siuke lambist võetud näide. Maisaa siin ju mingeid päris näiteid tuua. Pärast kõik loevad ja mõtlevad Eiteamida.
Madli sünna oli. Seal oli terve kari lapsi ja mõned vanemad. Ma tegin mõned pildid, mis on fotokas lõksus. Ei viitsi tegelda praegu. Peaks endale statiivi kuskilt sebima. Mulle hullult meeldivad siuksed pildisarjad, kus fotokas on paigal ja kaadrisse jääv värk muutub. See huinjaa, mis nad fotokaga kaasa panid, pole ikka päris see. Ma saan aru, et MINIstatiiv, aga mille kuradi pärast ta pliiatsisuurune olema peab?
Nii hea, et ma koolis üldse vene keelt ära ei õppinud. Nüüd ma saan 5nizza-t kuulata ja mitte millestki aru saada. Mulle meeldib laulusõnadest mitte aru saada.
Nii halb, et ma koolis üldse vene keelt ära ei õppinud. Kogu aeg läheb vaja ja nii loll tunne tuleb siis. Umbes nagu filmides need ameeriklased, kes hispaania(?)keelt ei oska ja hädas on pidevalt.
Q. What is the definition of a menstrual period?
A. A bloody waste of fucking time.
(Taob käega vastu lauda ja naerab kõva häälega oma lolli nalja üle. Nagu see oranž-karvane Alf, vaata)
Comments
Post a Comment