kss-kss

Ma hakkasin eile öösel pool 12 Koidule nukku õmblema. Olin lubanud ja ma ikka üritan selline olla, kes peab oma lubadusi. Kella neljani õmblesin. Niimoodi järjest. Käsitsi. Päris äge sai. Selline natuke naljakas. Kaltsunukud peavadki natuke naljakad olema. Koidule vist isegi meeldis. Kallistas seda ja siis pani kuskile ära. Uusi asju ei peagi kohe omaks võtma.

Hommikul jätsid nad mind kahe lapsega üksi koju. Lapsed asjatasid omaette. Ma käisin neid iga natukese aja tagant kontrollimas, et mida nad nüüd ette võtnud on. Mitte midagi erilist. Mängisid oma mänguasjadega. Niimoodi sõbralikult ja rahulikult. Koos ja eraldi. Ilma häält tegemata. Ongi head lapsed. Mul on ikka veel töös programm, mis teeb seda järeldamist: lapsed on kusagil vaikselt silma alt ära, järelikult nad teevad mingit pahandust. See jäi mulle külge sellest ajast, kui mu vennad väiksed olid. Mu vennad on juba suured ja mul on juba neli aastat hea ja rahulik pahandusi mittetegev laps ja ma ikka ehmun iga kord, kui avastan, et lapsed on kuskil maru vaikselt ära. Kahtlane.

Ma ei võta ähvardusi tõsiselt. Keegi ütleb mulle mingit koledat asja, mis ta varsti tegema hakkab, ma võtan arvesse, et ta on seda öelnud ja kõik. Võib-olla mõtlen, miks ta võis tahta midagi sellist öelda. Ma ei võta arvesse, et mul on nüüd mingi kindel teadmine, mis tulevikus juhtuma hakkab. Mõnikord ma muigan salaja, kui inimesed ähvardavad. Nii armas, ta arvab, et ma kardan ta sõnu, ta tõesti paistab uskuvat, et see oli veenev. Maitea, võib-olla on see mingi lapsepõlvest tulnud asi jälle. Igast õpetajatel ja kasvatajatelt. Laste kasvatamises on juba kaua aega moes olnud suvaliste ja teostamatute asjadega ähvardamine. "Kui sa oma asju ära ei korista, viskan ma need kõik ahju!" Samal ajal heade asjade lubamist võtan ma maru tõsiselt. Keegi kasvõi poole sõnaga vihjab, et ta ehk hakkab varsti midagi head tegema ja ma kohe usun. Loodan salaja. Panen tähele ja jälgin, kas ta ikka teeb ja millal. Arvestan sellega. Siit võiks peaaegu arvama hakata, et mul on tuleviku suhtes sellised helged eelarvamused. Halbu asju ei usu, ainult häid. Aga see on vist mingi uus asi. Mai mäleta, et mul varem nii oleks olnud.

Oi, täna tuleb tihe päev. Me peame Rolandiga vähemalt kolm filmi ära vaatama ja ta pole veel ennast voodist välja ajanud.

Ma sain täna endale eriti vanakooli maika. Marati oma. Sellise mustriga, mis on nii kole, et juba peaaegu ilus. Mul on kohe hea meel, et vanasti inimesed nii veidrad olid ja igast lahedaid asju täiesti puutumatuna kapis säilitasid. Sildid olid veel küljes ja puha. Ja see on veel puuvillane ja ei ole naba või alakõhuga eputamiseks. Täitsa töötav maika. Nii lahe.

Torkasin endale rohkem kui korra nõelaga küüne alla, kui seda sipsikut õmblesin. Päris valus oli, tänan küsimast. Verd tuli ka natuke.

Mh? Juba kaks? Alles see oli, kui ma arvuti taha istusin ja kaheni oli terve igavik veel.

Noh ja siis on ju veel see, et kuna mul ja Riinal on mõlemal uus vastassoost huviobjekt ja me kumbi pole teise oma kohanud, pean ma kogu aeg tema omast midagi teada saades kahjurõõmsalt teatama: haah, mul on lahedam kui sul. Ja eile hakkasid nad siin pereringis huviga arutama, et kumma eks oli kohutavam. Niimoodi mitmest erinevast aspektist vaadatuna. Selle mängu ma vist isegi võitsin. Kuigi ma püüdsin mitte.

Majas elavad täiskasvanud kassid käivad nähtamatuks. Ma ei tea kunagi, kus toas ja mida tegemas mõni kass parajasti on. Kui ta mul just süles või kuskil lähedal pole. Nad ei tee ju liikudes häält ja üldse. Kassid noh. Omapead ja puha. Praegu tuli üks mulle sülle. See heledam. Nad käivad vahepeal õues külma käes ja on selleks puhuks endale põhjaliku talvekasuka selga kasvatanud. Üleni nunnu. Eriti sabad. Ma olen ikka siuke kassiarmastaja. Nad on varustatud hämmastava võimega inimesele kaissu pugeda ja pai norida samal ajal säilitades muljet täielikust üleolekust ja hoolimatustest selle inimese suhtes. Peen värk.

Comments