Thursday, December 04, 2008

la-lalla-lav-mi


Seltskondlik. Mitte et ma tahaksin midagi pahasti öelda õhtu planeerimise kohta, mis sisaldab samme: 1. juua; 2. purjus olla. Ja mitte et mul oleks midagi hullult lauamängud+film+vein õhtute vastu. Sest seltskondlik on alati hea ja kes olen mina ütlema. Aga mul tuli selline mõte, et teistmoodi ka peaks mõnikord. Umbes näiteks niimoodi, et inimesed (vähemalt kaks), kes vastastikku kõik teineteist sallivad, saavad kokku ja loevad raamatut. Igaüks loeb seda, mis tal parajasti pooleli on. Niimoodi istuvad vaikuses ja loevad. Võibolla käivad vahepeal kohvi/teed tegemas. Võtavad vaikseid arutluspause. Ja siis loevad edasi. Niimoodi õhtu otsa. Kuni tudi peale tuleb või mingi muu asi. See tundub kuidagi eriti mõnus mõte. Võinoh, nüüd tekkis mul tunne, et see on eriti igava vanainimese mõte. Ma ignoreerin seda tunnet. Ma olen tunnetest mitte välja tegemise meister. Ma hambaarsti juures harjutan seda. Ja noh.. igapäevaselt ka.

Emoks kisub jälle vä?

- Sa kogu aeg loed
- Mhmh
- Tahad targaks saada?
- Targemaks
- Saad muudkui targemaks ja targemaks ja lõpuks.. sured ikka lollina
- Aga enne seda on kuradi mõnus

Dears,
Due to the current financial crisis facing the world at the moment, the light at the end of the tunnel will be switched off to save on electricity costs, until further notice.
Sincerely,
God


Maisaa selle allikale viidata. Terve internet on seda kirjakest täis ja maitea, kes selle välja mõtles. Kõik lissalt arulagedalt kopivad seda kuskile ja siis ongi. Mina sain orksist. Orksis on naljade kommuun. Alati värsked netisoojad killud igale maitsele.

Ma tegin endale playlisti, milles ei ole ühtegi agressiivse tooniga laulu. Aint pop ja pehme rokk ja muu siuke. Haah. Pehme rokk, päris hea. Igatahes, vahel on päris hea *mitte* kuulata röökivaid tšikke. Seksikad ja laheda häälega või mitte. Ja Bob hakkas kah natu pinda käima. Mingi teise asja pärast mudugi.

Ühekattelised hüperboloidid ja hüperboolsed paraboloidid. Sirgjoonelised moodustajad ja asümtootilised sihid. Ristreeper. Puutujatasandi kanooniline võrrand. Baasiteisendusmaatriks.

Mulle meeldib see nägu, mida inimesed teevad, kui nad teavad, et on hea killuga maha saanud. See on selline endaette rahulolevalt muigamine. Nunnu selline. Rahulolevad inimesed äkki ongi nunnud. Inimesed ongi äkki nunnud.

Läksin Abakhani uue jopeluku järele. Arutlesime Kerdiga just nende majapidamises vajalike tööde üle, mida me teha oskame. Näiteks luiskamine või luku vahetamine. Eks me kaasahaaravalt arutasime, müüjatädid kohe liitusid vestlusega. Üks oli oma käe ükskord vikatit luisates katki teinud. Teine jälle eelistab üldse mitte teritada asju. Mul tuli kohe meelde see mees, kes pärast armukesekohuste täitmist oma armukese köögis nuge teritab ja nuputab endamisi: a huvitav, kes minu pool nuge teritab?

Appi, kui armsa pildi ma praegu oma laua pealt avastasin. Siin on eriti armsa näuga notsu, kivikatusega maja, mille korstnast tuleb suitsu ja kirju liblikas, kes on samuti armsa näuga. Notsul on tiivad ja tutiga saba. Ma kunagi skännin jälle, siis saate.

3 comments:

  1. Mul oli kunagi keskkoolipäevil ühe härraga nii, et kui mul parajasti mingi vaba tund oli, jalutasin ma talle töö juurde, ta tegi mulle suuuure tassi tulist musta kohvi ning hakkas tööd tegema. Mina istusin kuhugi poollagunenud tugitooli, jõin oma kohvi ja vaatasin, kuidas ta raamatuid köidab. Mõnikord lehitsesin midagi, mis polnud veel töösse läinud... Ja me olime täiesti vait :) Eriliseks teeb kogu loo asjaolu, et tegu oli kodanikuga, kellele muidu vägagi meeldib olla kogu aeg tähelepanu keskpunktis ja rääkida, rääkida, rääkida :D

    Hea oli.

    ReplyDelete
  2. see notsu joonistati eile MULLE
    ja liblikas ka
    piparkookide küpsetamise vahe peal
    kui arvutis tööd püüdsin teha

    ReplyDelete
  3. Krt - see Jumala teade elektri säästu kohta, oli hea!

    ReplyDelete