Emotsionaalne intelligentsus koosneb viiest komponendist: eneseteadlikkusest, eneseregulatsiooni võimest, motivatsioonist,
empaatiast ja sotsiaalsetest oskustest. (M. Nõmm, JP konspekt)
Emotsionaalne intelligentsus ehk emotsionaalne andekus ehk tundetarkus on mõiste, mis hõlmab: võimet oma tundmusi mõista, tajuda, juhtida ja väljendada; empaatiavõimet, enesevalitsemist ja eneseregulatsiooni. (Vikipedia)
Tegelt mulle hullult mu õppejõud meeldivad. Ma austan neid. Pean neid vajalikeks ja päris tihti ka toredateks. Lissalt viimasel ajal on mulle hakanud veel rohkem tunduma, et võime reaalteadusi mõista on mitmel juhul pöördvõrdelises seoses võimega mõista teisi inimesi.
Veetsin eile terve igaviku Salmes. Lobisesin terve igaviku Sirla ja Tiiduga maailma asjadest. Võinoh, mitte kogu maailma asjadest, selle väiksema. Selle, mis ümber minu pöörleb. Semutsesin Leelega ja vahtisin niisama. Igati kasulik.
”Selle asemel et köögil halada, et üksikemad ei skoori, võiksid sa minna praegu mehi lantima.”
Ma mõtsin välja, mis Jõulude puhul kingitustest saab. Vähemalt mingist osast neist. See on selline natuke kriipi üleni nunnu mõte. Millele kulub sitta kanti aega ja suht vähe raha. Seega. Jei, mina.
Sain poole hommiku pealt pihta veendumusega, et see tänane on vist avatud materjalidega eksam. Nüüd ma siis prindin. Sest arvuti kaalub liiga palju. Puutapja.
Täna veel kavas: proov, peaproov, esinemine, valimispidu.
Inimesi võib, muu hulgas, lahterdada nende paiknemise järgi empatiseerimis-süstematiseerimisvõime skaalal. Eksisteerib teooria, mis ütleb et *keskmiselt* on naised E poole peal ja mehed S poole peal. Ning autism sh on meheaju ekstreemne avaldus ainult S-iga ja E täieliku puudumisega, vt ntks http://www.amazon.com/Essential-Difference-Truth-about-Female/dp/0738208442
ReplyDeleteLihtne argument on selline: et asju (sh ka elusasju) süstematiseerida, tuleb neisse suhtuda objektiivselt ja kiretult.