Saturday, December 27, 2008

mh.

Täna teine post. Arva, kellel igav on. Deem, ma peaks hoopis koolitööd tegema.

Oot, seda peaks vist vabandamise ja seletamisega alustama...
Lasteaiakasvatajad on tegelikult toredad. Kogu personal. Nad on teinud suurepärast tööd ja on täiesti imekspandavad olevused. Sest see töö pole sugugi kerge ja nad saavad sellega imekaunilt hakkama. Ja mul on hea meel, et mu laps käib lasteaias. See on talle hästi mõjunud. Ja mulle. Aga.
Aga. Mille kuradi pärast. Alati kui Koit mingi eriti idiootse seisukohaga lagedale tuleb, mõtlen ma, et kuramuse lasteaiapersonal. "Herneid ei tohi ninna panna, sest muidu hakkab ninast taim kasvama." "Põdrad peavad kärbseseeni sööma, et neile sarved kasvaksid." Mõh? "Jõulude ajal ei kakelda." Arva ära. Mina kindlasti ütlen selliseid asju. See on ju üleni loogiline. Sest muul ajal on kaklemine igati ok, aga Jõulude Ajal ei tohiks nagu. Sest... Lihtsalt sellepärast. Või siis kogu see tüdrukute teema. Juba lasteaialastele sisendatakse igapäevaselt, et tüdrukud on erilisemad kui poisid. Mudugi mingisugune härrasmehelikkus ja värk on üleni pandav, aga sellega pole vaja üleni liiale minna. Pärast on mingi rühmatäis bitše ja naistevihkajaid valmis. Nii. Midagi oli kindlasti veel. „Tädi, tädi, vaata. Me koristasime toa ära.“ – „Ega te seda minu jaoks ei teinud. Ikka enda jaoks, sest muidu ei too päkapikud teile kommi.“ Oota nüüd… oli see nüüd siis enda jaoks või päkapikkude jaoks? Sest näiteks mina koristan selle pärast, et mulle meeldib korras toas olla ja ma leian asju paremini üles, kui nad on oma koha peal. Aga hoidku selle eest, et ma mõnda niisugust elu koledat tõsiasja mõnele lapsele ütlen. Minesatea, mis saab. Päkapikkudele kommi pärast.

Samal ajal. Vaata, et sa nüüd mind mingi valesti mõistma ei hakka. Fantaasia kasutamine on tore. Mul pole midagi selle vastu, et lapse maailm on täis müstilisi olevusi, keda ’päriselt’ ei ole. Minupoolest võib mu laps parklas kurbadele autodele lohutuskõnesid pidada. Ma olen nõus, et tema nukkudel on tujud ja oma tahtmine. Ma olen peaaegu isegi valmis uskuma, et päkapikud kannavad linnujala kujulisi saapaid ja teevad lume peal kõndides linnujälgi. Ma olen üleni ulme fänn. Ulme on lahe. Ja loomingulisus kasvatustöös on oluline. "See kutsa ei tule meiega poodi kaasa, sest ta jääb ju kodu valvama." Sobib. Lissalt. Seal on vahe sees. Üks asi on lapse fantaasiamaailmaga natuke kaasa mängimine ja selle julgustamine. Teine asi on suvaliste rumaluste rääkimine väiksele djuudile, kes usub peaaegu kõike, mida ma ütlen.

Tormil on ühe-sõna periood. Lauseid ei ole. Peale selle silmapaistva eestikeelsete laste eripäraga: eitaha. Eitaha on lause ühe-sõna perioodis. Hästi äge on siukstel lastel see rütmi ära tabamise komme. Häälikud peaaegu kõik mööda, aga õige rütm. Mandariini? – mamm-mann-niimm-nim? Küpsist? – ips-ips?

Ma olen täna päevotsa filme vaadanud. Ja lapsed on kah päevotsa olnud. Peaks seda vara magama jäämise asja proovima. Pidavat hästi mõjuma.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget