nonoh

Ma mõtlen, et üks asi on imelik olla puhtalt imelik olemise pärast. Või mingile oletatavale muljele vastata üritades. Ja teine asi on imelik olla, sest mingi hea põhjus on. Näiteks käia koolis paljajalu, sest palav on muidu ja mis siis et imelik. Aga üks poiss praegu istub põrandal, kuigi toole on palju ja põrand on külm. Sest ta on imelik. On täiesti oodatav, et ta teeb midagi sellist. Aegajalt tõuseb ta püsti ja esitab täiesti hullusid seosusetud arutluskäike, mille üle ta ise naerab. Teised vaatavad, et ta on vähe imelik jah.

Raporteerin oma tublidust. Ärkasin kell viis. Tegin köögilaua korda ja vaatasin algebra materjalide sisse. Asjalikult, tund aega. Võtsin ennast nii palju kokku. Otsustasin, et jee, neegriülesannete kontrolltöö. Siis vahetasin algebra difvõrrandite vastu ja otsustasin pärast mõningast konspektis surfamist, et ilge nuss töö on see. Läksin magama tagasi. Nägin unes sümmeetrilisi põhipolünoome. Juurtest. Ärkasin uuesti, riietusin uuesti, äratasin lapse. Ootasime terve igaviku (10 minutit) bussi, mis jäi hiljaks. Jäime lasteaeda hiljaks ja ma sain pahandada. Ma saan peaaegu iga hommik pahandada või etteheidete osaks. Lasteaiakasvatajate käest. Ja ma isegi ei käi lasteaias. Aga see on rohkem siuke natu naljakas. Ma tunnen ennast üleni sellise saamatu hajameelse hipiemana, keda mõndades nunnudes usa sarjades vahepeal kujutatakse. Selline armas. Tuleb oma värviliste juuste, triibulise salli ja targa lapsega ja ei vasta normidele, ei sobitu, aga tegelt saab hakkama küll. Siis vaatsin korra Salmes värke ja läksin loengusse. Tee peal kohtusin kõigepealt hullult hea pitsaga ja pärast Aiviga. Umbes, et ma mõtsin, et nüüd ma lähen siitkaudu kooli ja Aivi koolist mööda, äkki ma näen kogemata Aivit ka. Ja siis oligi. Päris tihti juhtub mul nii. Edasi. See hea psühhide loeng. Psühhid ei olnud kõik head. Ma istusin seal ja tahtsin hullult kuulata ja nemad tahtsid hullult kõva häälega minu kõrval rääkida. Oh. Nüüd ma istun oma koolis. Lahendan ülesandeid, teen tööd, joon masinakakaod ja kuulan klappidega oma muusikat. Vaatan inimesi ja diagnoosin neil erinevaid imelikkusi.

- Mh, see oleks poole lihtsam, kui ma ei teaks...
- Sa ei teagi.

------------------uus päev-------------------------

Ärkasin jälle kell viis. Nägin enne seda unes igast inimesi, kes olid vastikud. Võinoh, vastikumad kui nad tavaliselt on. Pahasti. Nüüd ma olen juba tund aega üleval, tegin tohutu läbimurde oma harjutusülesannetes, mis tähendab, et ma taipasin ära, millisele ülesandele see taandub. Pmst, terve see aine seisneb eriti kavalate asenduste tegemises, mille peale oma peaga väga ei tule ja pärast asenduste tegemist lahendamises nagu eelmist ülesannet. Lissalt, mida kauem see aine kestab, seda rohkem koguneb neid 'eelmisi ülesandeid', mida ma juba lahendada oskan. Niiet lõpuks ma ei tunne enam tuttavaid ülesandetüüpe ära.

Eilsest päevast edasi. Tormasin koolist raamatukokku. Tahtsin tüdruku kätte raamatuid anda, et ta karpi paneks, aga ta tõmbas käe ära. “Mis, te ei tohi neid enam puudutada?” – “Ei tohi jah.” Viskasin seda karpi kahe popi psühhiraamatuga ja läksin koju kotte vahetama. Seljakoti vahetasin õlakoti vastu. Mul pole trennis midagi läppariga teha. Siis läks jälle tavalist rada mööda. Läksin lasteaeda, võtsin lapse, sõitsime kesklinna, ostsin saiakesi, läksime bussi peale, sõitsime trenni. Vahtisin seal. Käisin mahla ostmas. Ma olen trenniskäimisega kah juba uuele levelile jõudnud. Ma olen umbes ainus, kes ei käi trennis hiigelsuure läikiva autoga. Mis mudugi annab mulle terve karja põhjusi ennast teiste autode peale sokutada. Tegin treenerile peeneid vihjeid, et me jääme kontserdile hiljaks, sest trenn kestis 5 minutit kauem, kui ma arvanud olin. Viis meid autoga kiriku juurde ära. Mina olengi ärakasutaja. Kontsert oli natuke teistsugune, kui ma olin arvanud. Pisut vähem tujutõstvat tsirkust ja pisut rohkem ulmelist ulme tegemist, kui minu ettekujutuses seal olema pidi. Ära siis teinekord kujuta endale asju ette, siis pole ka siuksi üllatusi. Mhmh. Väga lihtne teostada.

Me pidime ühe nõustamisjuhtumi kohta mingit asja kirjutama ja ma päris mööda ei pandki. Aga ikkagi piisavalt. Nii hea, et ma nõustajaks ei kavatsenud.

Ma värvin oma silmad täna mustaks, sest mul on selline tuju. Mustade silmade tuju. Marvan, et neid tujusid on kolme sorti. Üks on selline sünge tuju, aga mitte nii sünge, et ma ennast üldse peeglist vaadata ei taha. Sest seda käib mul ka, see on päris kole. Praegu on selline peeglisse vaadata tahtev süngus. Siis teine tuju, mis viib mustade silmadeni on mingusugune hop-sah-saa! Umbes et mul on nii hea meel olemas olla ja ma teen kõike rõõmu ja naudinguga. Silmade värvimine on sellise tujuga hästi mõnus tegevus. Mõnikord jõuab ka see tuju mingisse peeglite vältimise kohta, aga siis juba selle pärast, et mul on muudki teha, kui ilutseda. Sest maailm ongi juba üks ilus koht. Kolmas tuju, mille pärast ma selleni jõuda võin, polegi nagu tuju. Ma kuidagi inertsist kipun jätkama eelmiste päevade rituaale. See on siis nagu kahe eelnevalt kirjeldatud tuju järelmõjud.

Peaks endale lahendusskeemid sammude kaupa kirja panema. Siis on millestki kinni haarata, kui uppumise tunne tuleb. Kontrolltööst ma praegu räägin. Elus ei ole lahendusskeeme, valemeid ega korrektseid definitsioone.

Inimesi saab jaotada selle järgi, kas nad täidavad oma lubadusi või mitte. Selle järgi, kas nad räägivad alati tõtt või mitte. Ja selle järgi, kas nad hoiavad saladusi. Mõni naiivsem võib arvata, et kui üks inimene on tõtt rääkiv ja saladusi hoidev, et siis ta peab ka lubadusi. Või mõnele võib tunduda, et lubaduste pidamine ja mittevaletamine tähendab kohe ka usaldusväärsust. Haah. Lollid. Üldse ma arvan, et põhiline põhjus, miks me teistes inimestes pettume, on see, et me arvame, et neil on need teised omadused ka. Mõnda omadust me näeme ja teised mõtleme ise neile juurde, sest meie silmis kuuluvad mõned omadused nende nähtavatega alati-alati komplekti. Mingid kuskilt varakult kinnistunud eelarvamused. Kui on tark, järelikult on töökas. Rumal mõte. Aga ikka tuleb. Või et kui on aus järelikult on ka õiglane. Ei pruugi. Inimene saab olla kõriauguni aus ja omada täiesti absurdset arusaama õiglusest, umbes nagu seda polekski. Ja siis ongi nõme. Sest ühel hetkel aru saada, et teine inimene pole sugugi see, mis ta tundus, pole just kõige parem asjade käik.

Tead, mis ma veel teen? Ma venitan aega. Kui mul on näiteks ette nähtud kahetunnine aeg õppimiseks, arutlen ma umbes niimoodi. Nii, kahe tunniga jõuan ma midagi ära õppida küll, väga hea. Noh, aga kui ma parajasti õpin, pole mul arvuti taga vaja olla, arvuti võib sel ajal arvutada. Teen enne loengut ettevalmistused ära ja enne õppima hakkamist panen mudeli käima. Aga pärast õppimist on mul nigunii mõttetööst kõrini, siis ma saaksin pesu riputada. Tähendab, enne õppima asumist tuleb masin käima panna, siis on ta õppimisaja lõpuks lõpetanud. Kohvivee panen sooja, kui masina juurde lähen. Siis on õppimahakkamise ajaks kohv valmis. Koidule annan selleks ajaks värvipaberid ja käärid... Mis tegelt kokku tähendab, et kui ma ka õpin kaks tundi, teen ma selle aja jooksul tööd, kohvitan, tegelen majapidamise ja lapsega. Paralleelselt. Mõnikord ma mahutan nii lühikesse aega veel asju. Sest mahub ju. Sest aeg on tihe ja iga ajahetke vahel on aega.

Serj Tankian kummitab.
Anti-depressants
Controlling tools of your system
Making life more tolerable
Making life more tolerable
Mitte et ma kibeleksin antidepressantide järele. Ma olen suht kindel, et nad võtaksid kogu lõbu kõigest sellest ära. Mitte küll lõbu selle esimeses tähenduses. Aga ikkagi. Tegelikult-tegelikult olen ma kõige sellega kusagil sisimas salaja ilgelt rahul.