tudimatus

Reedene päev. Hullult pikk. Ärkasin pärast paaritunnist eriti segast hullu und, käisin lasteaiast läbi ja kooli. Kirjutasin füüsika kontrolltööd. Kirjutasin ära ja läksin oma kooli. Lugesin raamatut, rääkisin algebrast. Ja asjadest. Helistasin Aivile ja lasin Madisel ennast Aire juurde sõidutada. Airel sünna ja puha. Sõime salatit ja rääkisime rumalusi. Siis kõndisime Aiviga umbes hullult palju läbi linna, vaatsime kaltsukasse ja puha. Arutlesime, kas ma olen täiesti kohutav sõber või mitte. Mina arvan, et ma päris kohutav ei ole. Lissalt enesekeskne ja mingid muud asjad. Eneselegi varjatud motiividega võib-olla. Siis läksime minu kooli kahekesi tagasi ja viisime läbi ‘saja inimese kabinetti sisse ja ole ebaviisakas’-rituaali. Mingi imelik. Pärast seda läksime veel hästi palju läbi linna ja arutasime, kas suhe vastassoost vanemaga jääb varjutama kõiki suhteid vastassooga. Me oleme ikka siuksed psühholoogiafännid. Kodus... mida ma kodus tegin? Õmblesin ja vaatasin vahele jäänud Grey episoode. Ja Robot Chickenit. Mai saa seda siis vaadata, kui Koit kodus on. Sest seal on palju palju vägivalda ja verd ja peksmist. Hullu naljakas ka, lissalt mitte lastele. Nii. Korraks sain emmega kunstikooli juures kokku, andsin talle ta prinditud luuletused ja võtsin ühe punase õlakoti enda hoolde. Mudugi ei viitsind ma tagasi kõndida. Istusin 10 minutit Nabokoviga kahekesi bussipeatuses, sain isegi bussis lugeda. Süda ei läind pahaks ega midagi. Kodus pesin/toonisin juukseid ja õmblesin. Ja vaatasin veel mingeid värke. Föönitasin ja asjatasin oma peaga. Lasteaeda ja sealt poepeatusega Ivi juurde. Koit mõtles, et turvamees mõtles, et Koit sööb mõlemad kohukesed üksinda ära. Siuke asi. See näitab midagi. Laps on arengutasemel, kus ta teeb oletusi selle kohta, mida teine inimene võiks mõelda. Püüab aru saada teise seisukohast. Peen värk. Ivi juures kohvitasime, sättisime ja asjatasime. Terve igaviku. Siis hülgasime terve selle lastekarja Kõikvõimsa Ivi hoolde ja läksime Aivi-Mikiga kaupsi. Arva ära, kas ma olin väsinud või jah. Istusin suvalise sohva peal ja vahtisin tühja. Siis vaatasin veits ringi ja avastasin, et ma istun venekeelsete seksiõpikute kõrval. Need olid hästi käeulatuses. Vaatsin pilte. Need olid seksised tõepoolest. Mulle järsku tundus, et eriti üle piiri minemine on avalikult ja nähtavalt raamatupoes seksivate inimeste pilte vaadata. Et nagu õigem oleks seda salaja ja niimoodi natuke teha. Teeseldud ükskõiksusega. Ma olen nii teistugune. Häbitu piiride ignoreerija. Mingid veel mingid poed ja teekond jätkus. Siis saime sinna Kärdijavärkide poole kohale. Seal oli juba selline. Tüdrukud ajasid endale asju selga ja vaatasid, kuidas on. Ja mingid inimesed, kellega ma olen ühes koolis kunagi käinud, istusid laua taga ja rääkisid. Umbes esimese asjana pisteti mulle pihku katkise välguga Canon ja siis ma tegin pilti. Hirmus kohutavalt palju palju pilte. Inimestest ja asjadest. Uduseid, sest pime oli ja välku pold. Mitu ilusat pilti sai ka. Sest noh ilusad inimesed, kus sa pääsed. Jasiis me sõime jõime rääkisime. Kuulasime hästi head ja kohutavat muusikat. Mu silmad valutasid. Mingi hetk tuli hirmus tahtmine matemaatikute jõulupeost kah osa võtta. Mudugi pidin ma oma saatjaskonna kaasama sellesse ettevõtmisse. See jõulupidu raisk oli kah kaugel ja me kõndisime sinna. Hästi hästi ilusas kohas. Päeva tänaval. Täiesti taevalik. Mul pold fotokat kaasas. Jõulupidu oli lahe. Nad olid korraldamise täpselt nii viimase hetke peale jätnud ja ainult nii natuke teinud, et seal oli põhimõtteliselt aint omavahel läbikäiv seltskond teiselt ja kolmandalt aastalt. Elav muusika tillukeses köögis ja eriti äge. Millalgi läksid kõik aivimikid ära ja varsti oli inimesi juba päris vähe. Ja õujeah, ma sain esimest korda puhuda. Sest meil oli alkomeeter. Nunnu. Eelviimasele kohale jäin. Karl võitis, aga seda oleks ka ilma selle aparaadita saanud määrata. Siis oli varsti juba üleni öö ja ma enam ei viitsind. Läksin hoopis kuskilt eriti hullult läbi mingite tagahoovide ja asjade Lille tänavale. Alkohol ei mõjuta suunataju. Leidsin Aleksei ja selle sõbra, kes tal on. Jep, ma olen nimedeunustaja. Statoilist läbi ja koju ja oligi. Hea. Mhmh, mudugi pidin ma hommikuks endale äratuse panema, et Koitu hoiustusest ära võtta. Ivid pidid ära sõitma. Sellega ei oska umbes kunagi arvestada. Et kui saadki ööseks lapsehoiu, on tegelt umbes pooleks järgmiseks päevaks kah vaja, sest välja tuleb ju ka magada. Noh, aga milleks meil siis Joalate Hipikommuun on. Ma olen ikka jõhker ärakasutaja. See päevane uni oli sitaks hea.

Wall-E on nunnu film, vaadake kõik.

Ma olen juba kaks jõulukingitust saanud. Mõlemad on raamatud. Üks on matemaatikast, teine on psühholoogiast. Nii üleni lahe. Ma pole ise ühtki kinki teind, sest ma pole neid valmis saanud, sest mul pole aega olnud, sest mul on mingid muud asjad teha.

Kui Koit läheb hambaid pesema ja teatab vannitoa uksel, et tal on nii paha tuju, siis see tähendab, et ta kasutab hästi palju hambapastat. Tal on siuke arusaam, et paha tujuga tehakse neid asju, mida muidu ei tehta, kuigi väga tahaks. Ei tea, kust ta selle peale tuli.

Viskaks siia mingi tsitaadi kah, mis kuidagi eriti sobituks, aga pole.
Ütleks midagi kokkuvõtvat kogu selle asja kohta, aga pole.

Ma nägin unes, et ma tegin kõik korda. Lihtsalt. Kõik tegin korda. Ja Kõik olid õnnelikud ja Kõik oli hea. See oli lihtne. Ma sain sellega kergesti hakkama ja nad olid mulle tänulikud. Siiralt. Isegi ei ole tegelikult mingi hullult midagi pahasti ega ahastus ja õud, aga see tunne, et ma sain kõik-kõik lihtsasti korda ja heaks teha... nii hea.