Wednesday, December 17, 2008

"What else would I wanna pump you for?”


Niisiis. Pane tähele laiskvorsti. Ma magasin täna poole kaheksani. Ma peaksin praegu lapse üles ajama ja jooksu pistma, aga näe, mässan. Tõrgun. Punnin vastu. Ei tee, mis pean. Teen, mis tahan. Seis on umbes siuke, et reedel oli, eksole, eksam. Esmaspäeval oli... mis mul esmaspäeval oli? Kontrolltöö. Teisipäeval oli eksam ja täna on kontrolltöö. Tulemusi ei tea. Psühhieksamid polnud kaugeltki mitte nii väljakutset esitavad, kui ma olin arvanud, lootnud, kartnud, oodanud. Kontrolltöö seeeest oli vägagi väljakutseid esitav. Ma tundsin teda seda väljakutset esitamas juba õhtul ja mingi osa minust ehmus suurt koledat kontrolltööd nähes ära ja keeras hämarasse toanurka kerra nuuksuma. Pole mõtet. Pole mõtet. Mingid teised osad minust pusisid õppida. Tulemusi ei tea. Siis ma olen vahepeal pidanud jahti õppejõule, kes on omandanud võime nähtamatuks muutuda. Huvitav, kas see võime tuleb ka liiga targaks saamisega. Sest noh, targaks saamisega tuleb võime ülesandeid läbi näha.... seal võiks nagu mingi seos olla.


Ma oma mängust viltu olen aetud.

Eile oli Aivil see päev, kus kõik keerleb ümber tema ja kõik teised inimesed teevad kõike ainult tema meeleheaks. Sünnipäev öeldakse selle kohta. Käisime juukslas. Kinkisin talle uue pea. Hirmus pandav sai. See vana oligi juba siuke kulunud. Pärast vahtisime veel seal kah, kus nad kõik elavad ja ma sõin ennast lõhki. Ja me mängisime lauamänge ja mingi miljon last oli ka. Meil on viimasel ajal mingi miljon last koguaeg igal pool. Sest lastehulkade liitmine käib mingite teiste reeglite järgi. Umbes, et kui sul on kaks last ja mul on üks laps ja me paneme oma lapsed ühte tuppa, on seal mitte kolm last vaid liiga kuramuse palju lapsi. Ei, tegelt lahe. Eriti siuksed väiksed jupatsid, kes juba kõnnivad, midagi inimkeeles ei ütle ja on sinnajuurde üleni nunnud.

Junkie girl.

Ükspäev kui mul hirmus paha tuju oli, sattusin mööduma Humanast, kus oli 15 krooni päev. Ostsin selga proovimata endale tumetumerohelise pika kampsuni. See on mulle hästi suur. Kohati näeb välja nagu hommikumantel. Aga mitte nagu noore neiu hommikumantel, millega ta duši alt tuleb ja kikivarvul päiksetõusus rohelist teed rüüpab. Vaid nagu vana kaltsaka hommikumantel, millega ta terve päeva jalgu järel lohistades mööda maja tuiab ja pidevalt kohvi kaanib. Ma juba hullult armastan seda kampsunit. See on nii soe esiteks. Ja pikad varrukad ja kapuuts ja taskud. Ja see asjaolu, et ta näeb ju natuke välja nagu mantel. Kõik mis on natuke mantel, on lahe. Ma näen ilge lahe sellega välja. Nagu mul oleks pohhui, et mu pikal väljaveninud hilbul on nööpide asemel augud ja nagu ma ei teaks, et mulle on parajad mitte XL vaid S ja M suuruses riided.

Haah. S ja M.

Koolitee on katsumuste jada. Me kõik teame, et põhikool on kõige suurem katsumus inimeste hulgas toime tulemise koha pealt. Ma arvan et isegi neil, kes ei olnud kiusatud või kiusajad. Põhikool oli kuramuse raske aeg. Siis tuleb gümnaasium, mis on ka raske. Sest üldse ei skoori, aga hullult tahaks. Kindlasti on gümnaasiumiajas veel mingeid terve aja kestvaid jamasid. Mingi paarissuhete teema kindlasti. Võibolla mingi alko teema. Siis tuleb ülikool, mis on veel ekstra äge katsumus. Proovi nii ellu jääda, et sööd ja magad hästi vähe aga õpid palju. Või kui hästi sööd, siis magad veel vähem, sest siis on sul ilmselt töö kah. Oh. Elu on nii raske.

Kohvitassi võtan kooli kaasa. Need asjad, mis ma netist leidsin ja paberile lükkasin, võtan kaasa. Süüa pole. Saab hakkama. Pulk sai muusikat täis. Maiviitsin kontrollida, kasnad kõik õiges formaadis on. Vast ikka on. See on niihalb, kui paned muusika pulga peale ja siis tai mängi ja pärast tuleb välja, et umbes .flac või midagi oli.

It's like a ten thousand spoons when all you need is a knife.

No comments:

Post a Comment