I'm a pretty impossible lady to be with

"Niisiis olete armunud Jäära-neiusse? Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas õnnitleda teid või tunda teile kaasa." Linda Goodman – Päikesemärgid


Noh jah, misseal ikka. Ma jätkuvalt õpin ja väldin õppimist. Aegajalt söön liiga vähe ja joon liiga magusat kohvi vahukoorega. Mõtlen mingeid oma veidraid teooriaid ja kuulan hästi tšilli elektroonilist taustamuusikat. Loon endale häid õppematerjale. Mis tähendab, et ma kirjutan mulle arusaadaval liiga põhjalikul viisil tõestusi vihikusse ümber ja definitsioone väikeste märkmepaberite peale. See on hästi tähtis. Sest kui eksamil see viis minutit konspektiga omavahel -aeg saabub, on vaja kõik kohe kiiresti üles leida. Eelmine kord töötas imekaunilt. Kuigi, oh õuduste tippu ja häda ja viletsust, see aine on nii raske, et ma juba kardan. Ja samal ajal on see nii tore, et ma üldse ei tahaks ‘vähemalt sain läbi’- hinnet. Mingi värk. Onju. Väiksena oli ka. Ma võisin bioloogias kahtesid-kolmesid saada ja ei kõigutanud üldse. Peaasi et lõpuks mingi positiivne kokku tuli. Aga mingi näiteks mata kahed olid küll nõmedad. Sest see on ju mu lemmikaine, see on ju mu lemmikõpetaja, ma olen selles ju osav, kuidas ma nüüd siis niimodi.

...aga see Soundsi laul on ju päris kurbade sõnadega.

Maisaaaru kuidas nad julgevad siukest ulmet sellesse sarja sisse kirjutada. See pole üldse niisugust sorti sari ja siis nad teevad mingi siukse nükke. Ja veel nii pikalt ja ilma igasuguse loogilise seletuseta. Kas nii tehakse? Nii ei tehta. Oleks siis mingid korraks vihjed mingile võimalikule seletamatusele. Nagu elus ikka on. Ei. Terve peaaegu hooaja jagu käib paralleelselt tavaliste asjadega mingi ulme. Mitte et see kõik mulle ei meeldiks, see kõik on ikka päris hea. Aga kuramuse imelik on see ka. On ju? Greyst räägin.

Alguses. Mul polnud šokolaadi ja polnud vajagi. Pärast. Vanaema andis mulle šokolaadi. Siis. Mul oli šokolaadi. Hiljem. Mul oli šokolaadi, mis oli üleni kaetud värske sipelga-lisandiga. Nüüd. Mul pole šokolaadi, aga oleks vaja.

Mis sa arvad sellest loost
Kui me elaksime koos
Mina sulle putru keedan
Sina mulle laule lood
Appikui armas ja sobilik ja naiivne see luuletus praegu on. Ma olen ikka natuke ära vist. Või sees. Sees on ka hästi sobilik sõna selle kohta. Päris mõnus on, kas tead.

See on kah mudugi huvitav, kuidas tavaliselt on iseloomustamiseks ju omadussõnad, aga mõnikord käivad määrsõnad kuidagi palju paremini.

Ma avastasin, et mul on mingid toonid pähe kulunud. Sest erinevad programmid teevad erineva kõrgusega piiksu ja mul on kohe teada, mida see tähendab. Pidgin, googletalk ja skype teevad piiksu. See torrentisikutaja teeb piiksu, tühi aku ja viirusetõrje ka. Piiksud minu peas.

Mul on lahe käekiri. See on siuke lohakas, nagu poiste käekirjad tavaliselt on. Aga mul on mingid ilusad tüdrukulikud konksud. Ma teen hästi hoogsalt selliseid kauneid konkse üla- ja alapikkadele tähtedele. Sõna viimasele tähele ka mõnikord. Siis on mu käekiri veel vasakule kaldu, nagu vasakukäelistel mõnikord on. Aga ma olen paremakäeline. Ja ma kirjutan tavaliselt musta tintenpeniga, mis jätab kogu asja veel lahedamaks. Ükskord teen kah siukse asja, mis Roland just tegi. Paremini mudugi.


Nii. Viimane lõik oli millestki muust, aga arvuti tegi restarti ja see läks kuskile kaduma. Nüüd on viimane lõik sellest, kui nõme see on, kui arvuti restarti teeb lambist. Ja mudugi oli windows oma ülima vaimukusega pärast restarti platsis teatega, et ta just just hankis omavoliliselt mõned kohutavalt vajalikud uuendused ja kas ma ei tahaks äkki restarti teha. Tänan küsimast. Asi, mis ootamatuid restarte ennetab, on hullumeelne igaksjuhuks iga sammu ärasalvestamine. Siis ei juhtu midagi. Mingi Murphy värk nagu.

Fikseerime vabalt positiivse epsiloni.