Ma nägin ilusat und algebrast. Abstraktsest. Ruumiliselt ja vist helidega ka.
Siis ma tegin veel seda, et ärkasin kell viis. Pärast seda, kui olin kell üks magama läinud ja endale lubanud kell kaks ärgata. Sõin eilseid makarone.
Koostasin plaani, mis ma teen, kui eksamilt pääsen. Alati halb mõte. Sest enne eksamit tuleb mõelda ainult ja ainult eksami peale. Ega pärasteksamit elu elamata ei jää, kui sinna midagi plaanitud ei ole. Pärast plaanid.
Huvitav, kas mul lubataks eksamit kirjutada kõrvaklapid peas. Sest ma olen peaaegu kogu õppimise aja lasnud Katie Melua lauludel kosta. Ja meenutamist soodustab mäletamisega sarnaste tingimuste loomine. Teadküll. Ideeliselt aitab see kah, kui mõni lugu kummitama hakkab. Võiks ju. Ja nigunii hakkab.
Margiti konspekt on kohutavalt hea. Seal on kõik kirjas. Võinoh, seal on see kirjas, mille esitamisega samal ajal ta koolis oli. Aga seda on palju ja see on hästi kirjas. Aitäh, Margit, hea tüdruk. Maitea, mis ma ilma selle konspektita teinud oleksin. Hulluks läinud. Hulluks, ma räägin.
Ma muudkui kogun endale filme ja sarju arvutisse ja mul muudkui pole üldse aega neid vaadata.
Aivi käis siin õppimas ja lahe. Sest siis sai vahepeal pausi teha ja teed. Või poes käia, või mingite asjade üle arutada. Ja samal ajal oli õppida mõnus. Kiusatus hoopis lakke vahtida ja mittemidagiteha, sest keegi ju ei näe, oli kadunud. Keegi oleks näinud. Ja siis oligi lahenaljakas söögitegemine ja mõnus õppimisõhkkond ja puha. Hea hea.
Mis meil siis veel on? Kohutav pisaraid silma kiskuv ja südant pigistav lapseigatsus on. Sellesama, kes mul täitsa Räpinas hoiul on. Täitsa tükiks ajaks. Oh.
Kohv. Võibolla mingi võileib. Homomorfismiteoreemid üle korrata. Sama viga mitu korda teha oleks üleni rumal. Mõisteid veel vaadada. Definitsioonide pealt punkte kaotada on umbes sama rumal. Teen eksami ära. Ja siis on see tehtud. Siis ma olen nii algebrane et vähe pole.
Kevadine tunniplaan on umbes kõige imelikum üldse. Hõre ja veidrate ainetega.
Siis ma tegin veel seda, et ärkasin kell viis. Pärast seda, kui olin kell üks magama läinud ja endale lubanud kell kaks ärgata. Sõin eilseid makarone.
Koostasin plaani, mis ma teen, kui eksamilt pääsen. Alati halb mõte. Sest enne eksamit tuleb mõelda ainult ja ainult eksami peale. Ega pärasteksamit elu elamata ei jää, kui sinna midagi plaanitud ei ole. Pärast plaanid.
Huvitav, kas mul lubataks eksamit kirjutada kõrvaklapid peas. Sest ma olen peaaegu kogu õppimise aja lasnud Katie Melua lauludel kosta. Ja meenutamist soodustab mäletamisega sarnaste tingimuste loomine. Teadküll. Ideeliselt aitab see kah, kui mõni lugu kummitama hakkab. Võiks ju. Ja nigunii hakkab.
Margiti konspekt on kohutavalt hea. Seal on kõik kirjas. Võinoh, seal on see kirjas, mille esitamisega samal ajal ta koolis oli. Aga seda on palju ja see on hästi kirjas. Aitäh, Margit, hea tüdruk. Maitea, mis ma ilma selle konspektita teinud oleksin. Hulluks läinud. Hulluks, ma räägin.
Ma muudkui kogun endale filme ja sarju arvutisse ja mul muudkui pole üldse aega neid vaadata.
Aivi käis siin õppimas ja lahe. Sest siis sai vahepeal pausi teha ja teed. Või poes käia, või mingite asjade üle arutada. Ja samal ajal oli õppida mõnus. Kiusatus hoopis lakke vahtida ja mittemidagiteha, sest keegi ju ei näe, oli kadunud. Keegi oleks näinud. Ja siis oligi lahenaljakas söögitegemine ja mõnus õppimisõhkkond ja puha. Hea hea.
Mis meil siis veel on? Kohutav pisaraid silma kiskuv ja südant pigistav lapseigatsus on. Sellesama, kes mul täitsa Räpinas hoiul on. Täitsa tükiks ajaks. Oh.
Kohv. Võibolla mingi võileib. Homomorfismiteoreemid üle korrata. Sama viga mitu korda teha oleks üleni rumal. Mõisteid veel vaadada. Definitsioonide pealt punkte kaotada on umbes sama rumal. Teen eksami ära. Ja siis on see tehtud. Siis ma olen nii algebrane et vähe pole.
Kevadine tunniplaan on umbes kõige imelikum üldse. Hõre ja veidrate ainetega.
Täna on Kolmekuninga päev, nii et võib veel soovida head uut aastat! Ah et eile oli! Et aprés. (ma meelega ei ütle ‘so what’, olen põhimõttekindel inimene J). Või peaks ütlema Ну и что? Ütlesin enne jõule, et ei oska midagi soovida neile, kes ise kõigega hakkama saavad ja nii ongi. Seega siis soovide asemel tänu Sulle nauditava blogi eest. Võta heaks! Ja eriti meeldis mulle 22.12. algus, mille luban endale siinkohal lisada:
ReplyDelete“Tead, mis Rasmus teeb. Tõstab käe kassi ette, niiet kass arvab, et tal on midagi head näpuvahel. Siis küsib kassi käest: kas sa oled loll? Ise liigutab kätt kassi ees üles-alla, et kass seda jälgib ja paistab nagu ta noogutaks küsimuse vastuseks oma tõsise kassinäoga. Siis Rasmus naerab. Marvan, et see on naljakas.
Ma läksin pärast sauna märja peaga magama ja nüüd on mul vastav soeng. Ühe külje pealt on juuksed niimoodi naljakalt ära magatud. Aga ripsmed on mul ilusad. Ja ma pole veel kordagi klaveri taha istunud.
Konfliktidiagnostika. Mul pole õrna aimugi.”
Mõtisklusi elust enesest