Friday, January 30, 2009

meine kleider sind zu klein


Kooliga on nigel. Kaks järeleksamit. Homme saan lapse. Täna lähen jooma.

Kõik on pidurid. Muidu on ikka nii, et mina istun õhtuti kodus. Lapsega ja puha. Ja kõik normaalsed inimesed joovad ja läbustavad ja teevad igast vahvaid asju, mida noored inimesed ikka teevad. Ja kui mul aegajalt juhtub, et mul pole õhtul last ja ma tahan linna minna, pole keegi huvitatud. Hästi tüüpiline. Muidu paartime kogu aeg, aga just täna, just täna meil pole isu.

Lugesin hommikul mingit artiklit, mis oli üleni samasooliste abiellumise ja nende lapsendamisõiguse poolt. Ma olin sedalaadi asju varemgi lugenud. Nüüd üritasin leida argumenteeritud ja arukalt koostatud artiklit, mis pooldaks vastupidist. Kedagi, kes oleks kõik ilusti ära kirjutanud, miks ja kui palju ja mismoodi ta on selliste perede vastu. Ei leidnud. Ühe kristliku lehe leidsin. Nende argument oli, et Jumal ei luba ja noh... natu öka on ka ju. Ja siis terve karja uurimusi, mis näitas suurt sallimatuse protsenti rahva seas. Aga ma hakkasin mõtlema, et ärge muretsege. Selle lapsendamise koha pealt. Igal pool on ju inimesed, kes kahekesi kasvatavad ühe last ja see pole selle teise laps. Näiteks õed kasvatavad üheskoos lapsi. Või mõned lapsed kasvavad oma ema ja vanaemaga. Täitsa mehi eelistavatel muidu vallalistel tüdrukutel on mõnikord täitsa mehi eelistavad sõbrannad, kes aitavad lapse kasvatamisel. Ja muret ei ole. Sestnoh. Miks on kellelgi vaja paberit, et tema ka kasvatab seda last? Lasteaias võib lapse pärisema ju öelda, et vot see inimene on volitatud mu last viima ja tooma. Nii tehaksegi ju. Kooliga sama lugu. Hea perearstiga kah. Aint reisida vist ei saa. Muidu on kõik okitokisti. Seega saavad ka täitsa naisi eelistavad naised kasvatada ühe last kahekesi koos isegi ilma lapsendamisõiguseta ja korras. Kui inimesed tahavad, siis nad saavad. Seadus ei saa väga palju siin keelata. Inimesed tahavad narkomaanid olla, nad on. Tahavad Internetist muusikat tõmmata, tõmbavad. Tahavad olla Räpased Piibli Vastu Patustajad ja ongi. Mis ma öelda tahtsin? Ahjaa. Ma tahtsin öelda, et 1. muret ei ole. Ei saa nii, saab teistmoodi; 2. las nad siis abielluvad, vahetpole. Aganoh. Mis mina.

T-shirt hell pannakse kinni, sest neil on kõrini idiootidest. Nendest idiootidest, kes arvavad, et särk: “arrest black babies before they become criminals” tahabki öelda otseselt seda, mis sinna kirjutatud on. Raske sellistega.

Oo peaks kohvitama. Tudi tuleb mudu. Tudiga ei saa õue minna.

Stardusti film oli pettumus. Ma enam nii ei tee. Et loen raamatut ja siis vaatan filmi. Teises järjestuses tuleb teha. Kui üldse. Enamasti piisab raamatust ka. Vähe sellest, et osa asju oli välja jäetud. Osa asju oli ümber tehtud ja nad olid nõmedalt ümber tehtud. Labaseks ja odavaks.

Aga muidu on hästi. Mul on täitsa armastusväärne töö, kool enamvähem käpa all, üüridvärgidsärgid makstud, sõbrad ja sõbranjed, üks boonustega sõber (niihea niihea), nohu ei ole, kohvikoort on, pesukasti kaas mahub kinni ja kõik kohad on täis huvitavaid raamatuid. Ükspäev tuli just jutuks see, mitu korda kellegi elus on esinenud see koht, kus ta on mõelnud: nüüd mul ongi Kõik Mida Ma Tahan. Neil teistel oli vähe. Nii üks-kaks korda terve elu jooksul. Ja siis tulin mina ja ütsin, et mul on päris tihti nii. Et ma peatun ja vaatan ja mõtlen, et jess... just nii on praegu nii hea ja õige ja muud polegi vaja. Tiit ütles ka, et tal on ka seda tihti. Me oleme Tiiduga nii ühtekad.

Liiga pikk umbes hästinatuke suur lumivalge maika.

Ma hakkasin ju seda ulmekat lugema, mida aint matemaatikud loevad. Kuigi maisaaaru. Sellest et miks ta oli raamatukogus erialakirjanduse all ja miks aint matemaatikud. See pole üldse niisugune. Eksta natu imelik ole, aga täitsa loetav ilma täitsa matemaatikafänn olemata ka. Marvan vähemalt.

Ohjeebus. See lasteaia asi hakkab esmaspäevast ju jälle. Õigeks kellaajaks jõudmine, ürituste meelde jätmine, helistamine, teavitamine, reeglitest kinni pidamine ja kõimisveel. Aga ma olengi laisaks ära läinud. Vajagi mind natuke vanakooli pedagoogide stiilis kasvatada.

Läksin ükspäev Pitsapoodi ja oh üllatust. Letitagune neiu oli hästi sõbralik ja armas. Vaatas mulle silma, kui minuga rääkis. Naeratas täitsa usutavalt. Kohe hea tunne tuli. Läksin üks teine päev ja oh üllatust. Kaardiga ei saanud maksta. Kuigi ma olin nälga suremas ja tüdinud ja mu pitsa oli ahjus. Loogiline oleks ju, et sellistel tingimustel hakkab kaardimakse imekombel uuesti tööle.

Kostüüm otsida ja silmad joonistada. Kohv lõpuni. Hambad puhtaks. Siis hakkabki saama. Õues on külm ka? Ossakurat. Ongi täitsa külm. Kohutav. Vähemalt ei pea kummikutega linna minema. Ma sulailmadega aint kummikuid kannangi, sest saapa sees on auk.

No comments:

Post a Comment