Täna ärkasin vara. Kapsas on olla. Mitte hernes ega porgand. Oleks siis vähemalt porgand, eksole. Ei. Täitsa kapsas. Õpin homseks eksamiks. Jään koguaeg kogemata magama. Siis jääb internet magama. Või ühendus. Kaablid. Modem. Mingi asi jääb magama ja elektrooniline interaktiivne kasutajasõbralik õppekeskkond ehmatab ennast poolsurnuks. Pool. Selles mõttes, et tekstid tulevad ja pildid jäävad tulemata. Sis peab terve igaviku ootama, et kõik jälle korda saaks. Pildid on tähtis. Need on niimoodi tehtud, et hea oleks meelde jätta. Ja seal on väiksed flashi animatsioonid sees, mis on üleni asjalikud ja kohati natuke nunnud. Nagu jutumullid ja mööda joont sõitvad ümbrikukesed.
Öösiti tšattimine on lahe. Poole lahedam kui päeviti tšattimine. Kuidagi poole parema kontakti saavutab. Nagu päris. Aga selline kuidagi teistmoodi. Onju sul on ka.
Ma tegin kaks sissekannet lugemispäevikusse kah. Nii tubli olengi. Pärast teen veel.
Ossakurat... blogikirjutamise dejavu. Päris haige.
Ma olen paha tüdruk olnud. Uru täitsa hooletusse jätnud. Ma tunnen ennast selle pärast halvasti. Ebaõnnestunud noorsootöötaja. Jamh. Ma täitsa olen kursis, et enda halvasti tundmine ei õigusta hooletust. Ja ma vahepeal mõtsin, et kammoon, kui raske see ikka saab olla siukest vaba graafikuga tööd kooli kõrvalt teha. ohjeebus. Usu mind. See on ilge nuss. Aga hullult ikkagi tahaks. Sest see kiindumise asi mul. Võtan ennast kohevarsti kokku. Umbes pärast mingitaega.... kui kooliga mingi stabiilsus tuleb. Praegu on hullumeelsus. Hullu meeelsus.
Söögitegemisega on nüüd see suund, et mul tekib pidevalt tahtmine asju sisse mässida. Salatit lavaši sisse. Või pannipeal soojaks tehtud lõhevärgeldust pannkoogi sisse. Salatilehe sisse mässimist proovisin ka. See pold nii lahe.
Aganäiteks mõiste ‘sessikiim’ on täitsa kasutusel.
Või alusta lauset sidesõnaga. Ja pärast imesta. Sest tegelt laused ei peaks sidesõnaga algama. Ja üldse on kirjutamise kohta terve kari reegleid ja siuksi üldiselt heaks kiidetud kombeid, mida võiks arvesse võtta. Et võibolla jääb siis parem mulje kõigest sellest. Või saab kirjutatust natuke paremini aru. Kui tegelt ka mõnda ettekirjutust arvesse võtta. Ei mitte kõiki. Vaid ainult mõningaid. Nii igaksjuhuks.
Seepi. Andke mulle seepi. Kui üks mu kolmest sarjast jätab mõni nädal tulemata, on kohe hukas. Tuleb seebipuudus. Igatsus. Tühi koht jääb. Ja nagu vanasõna ütleb: Murca ei salli tühja kohta.
Statcounter annab mulle aimu, kui rumalad on inimesed. Lissalt need otsingusõnad, millega nad siia jõuavad. Täiesti. Kas te inimesed üldse ei oska otsida? Ma tõesti ei tea. See on see, kui mingeid lapsi lastakse arvuti taha.
Oot, miks mina seda vaeva näen ja ennast pooleks pingutan, kui nemad saavad seda kõike ja rohkemgi veel nii kergesti? Aa õigejah. See sünnipäraselt andekas olemise asi. Ma juba unustasin. Vastikud lapsgeeniused.
Panin Pidginile oma gtalki sisse ja nüüd on hoopis teine... tera. Sis rääkisin Aloga ja päris äge. Sest õigejah, meil on ju Alo ka. Mees Kes On Alati Arvuti Taga. Igati sobiv omadus umbes kohutavalt kaugel elavale inimesele. Ma kevaldel progemist õppima hakkan jälle, jooksen iga kord nuttest tema juurde, kui mingi keeruline on. Siuke plaan. Siis ta taob oma pead vastu lauda ja käseb mul guugeldamine ära õppida. Ma tean küll.
Noh jah siis. Peaks vist edasi õppima. See pole ju nagu mul tervet päeva aega oleks.
Comments
Post a Comment